Kui keegi on lugenud näiteks Ameerika koolisõidu foorumeid, siis peaksid nad üsna tuttavad olema teemadega, kus mingi omaarust hästi osav sõitja pakub oma treeneriteenuseid pea olematu raha eest. Muidugi, kui pisut kaevata inimese minevikus, FB piltides ja reaalsetes oskustes, siis ilmneb, et kõik see piff ja paff, mis heal juhul ühele hobusele kiviajal õpetatud sai, on hoopis mingi kohapeal keksimine ja üldse istus inimene viimati hobuse seljas paarkend aastat tagasi. Ahvatlev pakkumine, kas pole?
Iiiigatahes, on sealsetes foorumites üsna tuntud tegelane üks politseinik NP (ma ei hakka nime kirjutama, kui keegi tahab, võib eraldi küsida). Lugu sai mu mälu järgi alguse sellest, et keegi küsis tema toimuva kliiniku kohta taustainfot. Mingi aja pärast oli tüüp samas foorumis, tutvustas end ilusti foorumis, rääkis ära oma loo, oma imelise hobuse loo ja pakkus, et võib abivajajaid soovi korral treeningutes aidata. Loomulikult olid kõik tema ratsutamissaavutused jäänud aastasse 1754 ja isegi tollal ei tahtnud ta väga võistelda, sest tal oli vale tõugu hobune. Aga kuna ta treenis ise oma hobuse GP tasemele, siis nüüd on ta valmis kõiki lihtsurelikke aitama ning ka nemad nii kaugele treenima. Välja arvatud Charlotte, sest ta ratsutab käed koledasti kõrgel ja jalg ette surutud. Long story short - loomulikult läks foorum katki, kukuti otsima välja põnevaid videosid ja jõuti järeldusele, et tegemist on lihtsalt mingi tüübiga, kes arvas, et saab hunniku tädiratsutajate taskust rohelised dollarikesed kätte. Mis ilmselt tõsi ka oli.
Miks see teema mulle silma jäi - nimelt otsib tüüp endale laenuks GP hobust, et harjutada KÕIKI FEI programmi kuuluvaid elemente. Noh, et meelde tuletada, või nii. Loomulikult ilma omanikupoolse sekkumiseta ja täiesti vabade kätega ning lubadusega kõike seda jäädvustada. Tänaseks on tüüp kuulutuse muidugi maha võtnud ning vabandab oma kodulehel, et on läinud üle piiri - nimelt ei suutnud ta oma tuttava hobusega teha ära isegi 15 minuti pikkust niisama trenni ning teadvustab, et pole hetkel valmis siiski FEI tasemel sõitma. Ilmselt happy end või miskit.
Kui aga nüüd tulla tagasi meie konnatiiki... siis mind teeb selline asi tegelikult kurvaks. Sest kuigi meil on lükatud käima üsna kättesaadav treenerite koolitamise programm ja väga paljud andekad inimesed kasutavad nii seda kui ka FEI koolitusi oma taseme ja teadmiste tõstmiseks... siis meil on endiselt "treenereid", kes pole võtnud absoluutselt vaevaks end harida. Jah, meil nimetatakse neid mugavuse mõttes abitreeneriteks ja nii mõnedki neist on tegelikult osavad ja andekad inimesed, kes võiksid selle treenerikutseeksami läbida nagu esimese klassi matemaatikaülesande. Samas on ka inimesi, kellel puudub igasugune teadmiste või kogemuste pagas selle töö tegemiseks. Ja nad õpetavad tuima näoga nö ratsakoolides ehk kujundavad meie pealekasvu arengut.
Ma olen täiesti nõus, et algõpet ei pea andma GP taset sõitnud inimene - ei ole mingit vajadust raisata selliste inimeste aega selleks, et seletada, kuidas käib kergendamine või et pöidlaid tuleb püsti hoida ja kanda all. Küll aga võiks algtaset õpetada inimene, kes suudab lapsi innustada ja on tuttav kasvõi kergelt spordipsühholoogiaga, et mõista, millised lapsed teevad seda kõike oma lõbuks ja millised lapsed tahavad spordis kuhugi jõuda - ning saada aru, kui lapse eesmärgid treenimise käigus muutuvad. Sest vabalt võib juhtuda, et lihtsalt oma lõbuks alustanud lapsest saab aja jooksul vägagi motiveeritud juunior või väga palju medaleid tahtnud ponisportlane tahab aja maha võtta ning keskenduda lihtsalt oma sõprusele hobusega. See on üks osa.
Teine osa, mis minu arvates on juba natuke piiripealselt kriminaalne, on inimesed, kes ei suuda ise ratsutada ohutul tasemel (pange tähele, ma ei räägi siin mingi ekstra kiiksuga hobuse ratsastamisest, vaid lihtsalt tavalise hobuse normaalsest juhtimisest) ja demonstreerivad seda võistlusolukordades ning ohivad peale sooritust teemadel, kuidas hobune ikka vahtis seda ja toda ja kolmandat... ning siis need inimesed lähevad ja õpetavad lapsed samamoodi ohkima ja hädaldama. Ma olen täiesti kindel, et igal ratsutajal on periood, kus ta mõtleb või arvab, et tema teeb ju kõik õigesti ja hobune lihtsalt laseb talle kauge kaarega näkku (isegi kui nad seda ei tunnista) ning just siis on vaja sul kõrvale treenerit, kes teab, kuidas asjad tegelikult on ning oskab sind sellest olukorrast välja tuua nii, et su ego liialt haiget ei saa. Sest see on ka tähtis.
Iiiigatahes, on sealsetes foorumites üsna tuntud tegelane üks politseinik NP (ma ei hakka nime kirjutama, kui keegi tahab, võib eraldi küsida). Lugu sai mu mälu järgi alguse sellest, et keegi küsis tema toimuva kliiniku kohta taustainfot. Mingi aja pärast oli tüüp samas foorumis, tutvustas end ilusti foorumis, rääkis ära oma loo, oma imelise hobuse loo ja pakkus, et võib abivajajaid soovi korral treeningutes aidata. Loomulikult olid kõik tema ratsutamissaavutused jäänud aastasse 1754 ja isegi tollal ei tahtnud ta väga võistelda, sest tal oli vale tõugu hobune. Aga kuna ta treenis ise oma hobuse GP tasemele, siis nüüd on ta valmis kõiki lihtsurelikke aitama ning ka nemad nii kaugele treenima. Välja arvatud Charlotte, sest ta ratsutab käed koledasti kõrgel ja jalg ette surutud. Long story short - loomulikult läks foorum katki, kukuti otsima välja põnevaid videosid ja jõuti järeldusele, et tegemist on lihtsalt mingi tüübiga, kes arvas, et saab hunniku tädiratsutajate taskust rohelised dollarikesed kätte. Mis ilmselt tõsi ka oli.
Miks see teema mulle silma jäi - nimelt otsib tüüp endale laenuks GP hobust, et harjutada KÕIKI FEI programmi kuuluvaid elemente. Noh, et meelde tuletada, või nii. Loomulikult ilma omanikupoolse sekkumiseta ja täiesti vabade kätega ning lubadusega kõike seda jäädvustada. Tänaseks on tüüp kuulutuse muidugi maha võtnud ning vabandab oma kodulehel, et on läinud üle piiri - nimelt ei suutnud ta oma tuttava hobusega teha ära isegi 15 minuti pikkust niisama trenni ning teadvustab, et pole hetkel valmis siiski FEI tasemel sõitma. Ilmselt happy end või miskit.
Kui aga nüüd tulla tagasi meie konnatiiki... siis mind teeb selline asi tegelikult kurvaks. Sest kuigi meil on lükatud käima üsna kättesaadav treenerite koolitamise programm ja väga paljud andekad inimesed kasutavad nii seda kui ka FEI koolitusi oma taseme ja teadmiste tõstmiseks... siis meil on endiselt "treenereid", kes pole võtnud absoluutselt vaevaks end harida. Jah, meil nimetatakse neid mugavuse mõttes abitreeneriteks ja nii mõnedki neist on tegelikult osavad ja andekad inimesed, kes võiksid selle treenerikutseeksami läbida nagu esimese klassi matemaatikaülesande. Samas on ka inimesi, kellel puudub igasugune teadmiste või kogemuste pagas selle töö tegemiseks. Ja nad õpetavad tuima näoga nö ratsakoolides ehk kujundavad meie pealekasvu arengut.
Ma olen täiesti nõus, et algõpet ei pea andma GP taset sõitnud inimene - ei ole mingit vajadust raisata selliste inimeste aega selleks, et seletada, kuidas käib kergendamine või et pöidlaid tuleb püsti hoida ja kanda all. Küll aga võiks algtaset õpetada inimene, kes suudab lapsi innustada ja on tuttav kasvõi kergelt spordipsühholoogiaga, et mõista, millised lapsed teevad seda kõike oma lõbuks ja millised lapsed tahavad spordis kuhugi jõuda - ning saada aru, kui lapse eesmärgid treenimise käigus muutuvad. Sest vabalt võib juhtuda, et lihtsalt oma lõbuks alustanud lapsest saab aja jooksul vägagi motiveeritud juunior või väga palju medaleid tahtnud ponisportlane tahab aja maha võtta ning keskenduda lihtsalt oma sõprusele hobusega. See on üks osa.
Teine osa, mis minu arvates on juba natuke piiripealselt kriminaalne, on inimesed, kes ei suuda ise ratsutada ohutul tasemel (pange tähele, ma ei räägi siin mingi ekstra kiiksuga hobuse ratsastamisest, vaid lihtsalt tavalise hobuse normaalsest juhtimisest) ja demonstreerivad seda võistlusolukordades ning ohivad peale sooritust teemadel, kuidas hobune ikka vahtis seda ja toda ja kolmandat... ning siis need inimesed lähevad ja õpetavad lapsed samamoodi ohkima ja hädaldama. Ma olen täiesti kindel, et igal ratsutajal on periood, kus ta mõtleb või arvab, et tema teeb ju kõik õigesti ja hobune lihtsalt laseb talle kauge kaarega näkku (isegi kui nad seda ei tunnista) ning just siis on vaja sul kõrvale treenerit, kes teab, kuidas asjad tegelikult on ning oskab sind sellest olukorrast välja tuua nii, et su ego liialt haiget ei saa. Sest see on ka tähtis.
Kommentaarid
Ratsakoole on erinevaid ja erinevad on nende prioriteedid. On ratsakoole, mis keskenduvad ainult klienditeenindusele ja vaba aja veetmisele. Need tunneb ära selle järgi, et tegu on suurte tallidega, kus elab palju hobuseid, aga neid ei näe võistlustel. Treenerid võivad head olla, aga treeneri pädevusest olulisemaks on treeneri isikuomadused, sest klienti peab suutma kuidagi motiveerida. Pole klienti, pole raha ja treeneril tööd.
On neid, kes tegelevad spordiga (olgu siis ponid, juuniorid, harrastajad). Neid näeb sageli võistlustel igas Eestimaa nurgas ja nende ratsakoolide ümber on klubid, mis figureerivad Ratsaliidu edetabelites. Treenerid on tugevamad ja asjalikumad kui klienditeenindustallis, sest spordile elavat treenerit ei motiveeri igapäevane "Nii tubli! Aga palun pane kannad alla" õpetamine.
Ja viimastena tooks välja igasugused metsatuka tallid, mille olemasolust ei sõltu mitte midagi. Hea küll, mõni laps ehk näeb hobust esimest korda, aga ratsapordi ja ratsutamise osas on sellised tallid 0. Metsatukka jõuab adekvaatne info valgusaastatega, kasutusel on ikka vanad sadulatest pannid, hobused käivad ketis (sest tuletan meelde- elektrikarjus jõuab nendeni alles aastal 2098), suulistelt saab roostet nühkida ja ratsmeteks on heinapakinöör. Palju ikka õnneks vaja on? :)
Ebapädevaid treenereid leidub nii suurtes kui väikestes tallides. Treenerite ringkond on väike ja üksteist teatakse hästi. Kui vaadata lapsi võistlustel, siis kogenum silm oskab ära öelda, mis talli esindajaga on tegu ja kelle käe all ta treenib. Ma vaatasin treenerite registrit ja nägin seal nimesid, kelle tegude osas võiks vabalt kirjutada kaebuse VTA-le või loomakaitsele. Aga õige...treenerite tegevuse osas meil ju normid puuduvad ja isegi kui treener kasutab oma trennides brutaalseid võtteid, siis on selle ainsaks tunnistajaks treeneri enda trennilapsed. ERL-i niiehknaa ei huvita, kuidas viiakse läbi ponide hüppetrenne või miks mõned hobused suust veritsevad.
Head ja halba treenerit hakkad eristama siis, kui oled mõnda aega ratsutamisega tegelenud ja silmi avad :)
Jah muidugi on meil treenereid, kes on suurepärased õpetajad aga pole vaevunud tegema treeneripabereid - nii nagu meil on ka treenereid, kes on teinud paberid ja nende nime treeneriregistris nähes tekib küsimus, et miks? Aga need on pigem erandid.
Ning alati tuleb mängu see aspekt, kus meie siin teame, mis on hea treener ja hea ratsakool, aga väga paljud lapsevanemad on siiski täiesti tundmatul maal - ja neile tundubki, et hea on see koht, kus nende lapsed ruttu galoppi tegema/hüppama/võistlema saavad ja halb on see koht, kus treener last liiga kaua nööri otsas jooksutab...
Aga millised on lahendused, mõtted, ettepanekud olukorra parandamiseks?
Selliseid kohti, kus (tuntud) inimesed trennihobusele valtrapi valepidi alla panevad jääb ja tekib ikka. Mis teha, ala vist ongi selline raskelt reguleeritav.
Muidugi, ma usun, et Õhtulehes ilmunud ratsutamistrennide sari oli väga tore - hobuseinimesele ehk pisut igav, aga alavõõrale ilmselt üsna hästi asju lahtiseletav ja olukorda tutvustav. Seega ma usun siiralt, et olukord paraneb pidevalt. Lihtsalt see Ameerika juhtum (meil muidugi päris sellisel tasemel "treenereid" vast väga ei olegi, õnneks) pani mõtlema.