Üks väga hea artikkel

kuupäeval
Olen pikalt mõlgutanud siin ühel teemal mõtteid ja üritanud seda kuidagi sõnadesse panna ning komistasin just SELLE artikli otsa ja lubage mul seda teile kõigile soovitada!

Ma saan aru, et see on väga Ameerika keskne, aga tegelikult näeme me sarnast ju siinsamas Eestiski - võistlusiha võtab väga paljudelt klaari nägemise (tunnistan ka end siin süüdi) ja tihti seatakse võistlustulemus hobuse heaolust ja tervisest ettepoole. Ning ma ei ütle, et keegi oleks hirmus süüdi, vaid meile lihtsalt õpetatakse seda hobuse päriselt nägemise kunsti väga vähe.

Kommentaarid

Elis ütles …
Väga õige artikkel. Kahjuks Eestis just need trennilapsed väga tihti ei näe ja ei oska. Seda näeb rohkem kui tahaks, et hobune on kõhn või kerge lonkega, ei hinga hästi või lihtsalt õnnetu olemisega, aga lapsed (või ka täiskasvanud) ratsutavad õnnelikult edasi ja ei oska või ei taha aru saada, et midagi viga on. Olen näinud täiskasvanud harrastajat võistlemas väga pulstunud karvaga hobusega. Minul tekkis küll kohe küsimus, et kas hobusel on midagi viga? Kuidas ratsanikul endal seda küsimust ei teki? Võibolla ka ei oska vaadata, või ei tekigi mingit seost sellega.

Samas, Eestis ju väga tihti see jama, et isegi kui märkad midagi, siis saad peapesu - kuidas sa julged öelda, et mõnel meie hobusel on midagi viga? Kõik on kõige paremas korras! Eks pead liiva alla peita on ju suht mugav...
3. jaanuar 2016, kell 13:39
Anonüümne ütles …
Mis trennilapsed ei oska aru saada ega näe lonkavat hobust :D Nende treenerid on ju sama mõistmatud. Kahjuks.
3. jaanuar 2016, kell 13:59
Liidia ütles …
Mul on treeneritega isegi juba ratsakooli ajal õnneks läinud - nii mõnigi trenn on möödunud hobusega lihtsalt jalutades või hobust sootuks tagasi boksi viies, sest konditsioon ei olnud ratsutamiskõlbulik. Eks sellest suhtumisest saab alguse ka laste suhtumine - kui ikka treeneril on ükskõik kas nädal aega longanud hobune läheb hüppetrenni, siis on lastel ka, sest keegi polegi neid kunagi paremini õpetanud. Kahjuks või õnneks sõltub meie sport siiski vaikivast ja ELAVAST partnerist, ning kui see partner on katki, siis meie peaksime tema eest rääkima. Aga kui ikka treener ütleb, et see on veike käiguvahe, ja lase edasi... siis keda meil veel uskuda on?
3. jaanuar 2016, kell 18:22
Anonüümne ütles …
Treeneril on vaja ju ka palk teenida ja arved maksta. Suurtes tallides oli kunagi sage pilt, et tunnihobused olid käiguvahega. Kui käiguvahe läks liiga hulluks, siis juba leiti, et hobune lonkab ja hobune sai boksirežiimile.

Lisaks veel katkise turjaga hobused, keda ikka trenni pandi, sest mis see katkine turi hobusele ikka teeb...
5. jaanuar 2016, kell 12:44
Postita kommentaar