Ja ongi pool läbi! See muidugi tähendab ka seda, et varsti on aasta 2015 otsakorral ja kuna veel kui mitte just praegu vaadata tagasi möödunule. Eks sellised hetked on kergemad tekkima olukordades, kus olevikule keskenduda ei saa ja tulevikule mõeldes hakkavad käed sügelema ja tahaks ainult oma ratsapükstesse ära mahtuda.Sattusin sellise LEHEKÜLJE peale ja see tuletas mulle meelde kust ma tegelikult tulnud olen ja kuigi mul klasside vahe pole tõusnud väga märgatavalt, siis ma isiklikult julgeksin väita, et tööd on selle aja jooksul tehtud palju. Välja arvatud muidugi täna, täna ma magasin lõunani, sõin putru ja küpsetasin piparkooke. Ja kuna meil pidi siin olema positiivne noot jõuluni, siis ma jagaksin teiega ka seda kui pika maa ma olen maha käinud.
See on minu esimene koolisõidu võistlus Callistosega. Minul on seda natuke jube vaadata, aga teisalt ma tean ja näen kui palju on asjad muutunud. Paremaks. Ma julgen arvata, et see on minu kõige hullem koolisõidu moment. Poolteist aastat peale seda läksin ma Liivakule trenni ja kuigi mul on tarvis veel pikk maa maha käia, siis ma usun siiralt, et see samm parandas väga palju minu ratsutamise juures.
Ning nüüd inspireerime üksteist. Ma ei taha pilte või videosid, lihtsalt rääkige, et milline on teie kõige hullem koht ratsutamises ja kuidas teie sellest üle saite?
Kommentaarid