Koolisõidu kalender on selleks aastaks läbi.
Mis mul sellest hooajast siis meelde jäi? Isikliku arengu seisukohast muidugi see, et kui ma eelmisel sügisel valasin kibedaid pisaraid oma esimesete L klassi ebaõnnestumiste pärast, siis sellel aastal võin ma rõõmu tunda, et kergem L on meil üsna tehtav üritus. Isegi kohale võib heal päeval end upitada. Ehk õnnestub järgmisel aastal pisut katsetadagi raskemat klassi.
Võistlustel käisin ma päris palju. Asju mida ma märkasin, oli samuti palju, häid ja mitte nii häid. Tahaksin neist rääkida võistleja seisukohast.
Head:
- Osalejad. Kuigi mul oli kindel plaan minna üle L klassi ja siis kukkuda rämedalt võitma, sest keegi teine ei võistle ju seal, siis tundub, et see plaan oli sellel aastal kõigil teistel ka. Seega ma rämedalt võitma ei hakanud. Küll aga, kui sa saad kohale klassis, kus on kokku 16 võistlejat, siis see on saavutus juba omaette ja väärib šampat ja kooki. Seega, aitäh, kõik kaasvõistlejad mu kaalutõusu eest!
- Soe vastuvõtt. See on nii meeldiv, kui sa oled 3 tundi hobusetreileriga kuhugi sõitnud ja kohale jõudes võetakse sind soojalt vastu ja koheldakse kui ammuoodatud sõpra. Ja võistluspäeva(de)l on mõeldud, et inimesed tahavad süüa ja jalga puhata ja kõik selline muu päev otsa ühes kohas olemisega seotud asjad. Maailma parima võistluse plusspunktid saab võistlus, kust leiab eraldatud kohast voodid, et väsinud võistlejad vahepeal saaksid uinakut teha.
- Auhinnad. Ma saan aru suurepäraselt, et koolisõidu võistluste kulud on pisut teised kui takistussõidus. Näiteks just kohtunike koha pealt. Ometi on meeldiv tõdeda, et mõned korraldajad on leidnud jaksu lahendada väikeste auhinnarahade mure loominguliselt. Mulle meeldis lahendus, kus auhinnaümbrikus oli kinkekaart summaga, mille sai kohapeal lunastada just endale vajaliku hobuvarustuse vastu. Samuti meeldivad mulle teemasse minevad väikesed vajalikud auhinnad.
- Klasside valik. Harrastjate klassides on lahe sõita, mulle meeldib kontseptsioon, et ma saan võistelda teiste omasuguste vastu (olgu, mõni hobune pole sealgi klassis päris omasugune). Tänu harrastajate karikasarjale ja BDL-ile oli seda võimalust sel aastal küllaga.
- Võistluste hulk. Ma pidin võistlusi ära jätma, sest ei olnud mõistlik sundida mära nii tihti võistlema! Alles eelmisel aastal oli umbes 1 võistlus kuus, kus oli võimalik osa võtta. Seega suur tänu korraldajatele, kes võtsid aega näha see vaev ja kannatada hunnikut koolisõidu diivasid!
Miinused:
- Ettevalmistus. Kui ma näen, et pool tundi enne võistluse algust alles kastetakse võistlusplatsi ning soojendusplatsilt pole hooldus lähema nädala jooksul üldse üle käinud (rääkimata eilsest treeningust maha jäänud parkuuri koristamisest), siis on ju aru saada, et korraldajad unustasid vist ära, et neil võistlus toimumas on. Lisaks muidugi väikesed pisiasjad nagu kirjutajate olemasolu, inimene, kes kogub hinnetelehti, istekohad pealtvaatajatele jms.
- Juhised. Kuigi te ise olete oma kodutalliga harjunud ning teate, kus asub sekretär ja kus rendiboksid, siis võib vabalt juhtuda, et mõni võistleja on seal tallis esimest korda ning ei suuda leida ei sekretäri ega tunne inimest, kelle käest boksi asukohta küsida. Seega - paar infoviita oleksid alati tänuväärsed. Eriti soovitan seda kaaluda juhul, kui tegemist on rahvusvahelise võistlusega. Tõsiselt lõbus ei ole otsida talli pärast 5 tunni pikkust autosõitu.
- Ajakava. Me kõik oleme harjunud, et asjad nihkuvad hilisemaks. Me isegi arvestame sellega. Seega,kui juhtub see harv juhus, et ajakava liigub ettepoole - ei oska me tihti midagi teha. Mina tegin selle vea, et hoolimata eelnevalt väljakuulutatud stardiajast, läksin starti siis, kui mind kutsuti. Mul oleks olnud õigus soojendada kuni oma ajani, aga ma ei tahtnud kohtunikke pahanda ja läksin siis kui kutsuti. Ma ei tea, kas see mõjutas mu tulemust, aga rohkem ma nii ei riskiks.
Teine punkt. Ma saan ju aru ajakava ülesehitusest, aga hissand kui kõrini mul on sellest varavalges või hilisöös startimisest. Kui on kahepäevane võistlus, siis võiks pisut varieerida klasside algusaegu. Mitte nii, et A klass on alati kell 8 ja kõrgemad klassid päevasel ajal ja siis ülejäänud kergemad klassid hilisõhtul. Kui ma saaks koju sõita päeval, mitte öösel, siis see oleks nii vahva. Aga noh, see päeva pikkus on jällegi sõltuvuses suuresti osalejate arvust. Võib-olla peaks hakkama piirama võistlejate arvu näiteks kes-ees-see-mees või edetabeli järgi?
- Auhinnad. No on natuke kurb, kui sa oled neljas kümne ratsutajaga klassis ja sind joone alla jäetakse? Ja natuke kurb on saada teise koha eest 5 eurot väiksem auhinnaraha kui su stardimaks oli - pigem siis juba mingi väike esemeline auhind.
- Klasside valik. Tõenäosus, et ma lähiajal hakkan võistlema nii suurtes klassides, et A klassi mul asja pole, on väike. Ja ma ei arva, et ma olen mingi räme proff või et mu hobune on kuidagi parem. Küll aga teeb mind kurvaks, kui ma võistlen klassis, kus on hulganisti ratsakooli lapsi või poniklassi ratsanikke (räägin siinkohal just eriti Lõuna Eesti võistlustest). On ilgelt kehv tunne, kui ma saan pähe sellises klassis aga sama kehv on siis, kui läheb hästi. Seega, kui vähegi võimalik - tehke rohkem laste ja ratsakooli klasse. Need võistlejad on selle ära teeninud.
- Eetika. Korraldaja tallides elutsev rahvas, võiks arvestada võistluse korraldamise eripäradega. See, et te olete kodus, ei tähenda, et te võite soojendada kuskil nurgatagusel platsil või peale luhtaläinud võistlussooritust hobusele maneežis õpetust anda. Kui te võistlete, siis kehtivad teile võistluse reeglid, hoolimata kodusest õhkkonnast. Kui te ei võistle, siis on viisakas austada võistlust ja selle reeglistikku. Trenni ei maksa tegema minna soojendusplatsile, et mitte segada võistlejaid. Kui muud võimalust pole ja korraldajaga on kokkulepe olemas, siis järgige reeglistikku ning püüdke olla vastavuses sellega. Ok, hea küll, teie varustus ei pea vastama koolisõidu reeglitele, ent viisakas oleks kasutada nõutavat turvavarustust. Muide, turvavarustuse nõue kehtib ka võistlejatele võistluseelsel treeningul. Ning kui te lähete ratsutama, siis ehk ei ole kõige õigem mõte võistlusväljaku vaataväljas maastikul galopitamine. No lihtsalt nii igaks juhuks.
- Reeglitest kinnipidamine. Ma ei oska isegi seisukohta võtta treeneri pihta, kes oma õpilased saadab platsile raadiosaatjaga. See on keelatud kõigil ratsaspordialadel! Kui teie õpilane pole valmis minema võistlema ilma välise abita, siis ei maksa teda sinna saata - mis siis, et tegu on koduvõistlusega. Mu oma treeneril on ka komme oma õpilasi vaadates neid "juhendada", mis kõrvaltvaatajale võib jätta mulje, nagu oleks tegu raadiosaatjaga - aga minu õnnetuseks keeldub ta õpetussõnu jagamast juba siis, kui õpilane on võistlusalale sisenenud. See kehtib ka võistlusväljaku ümber jalutades. Kus olid korrapidaja silmad, tahaks selle raadiosaatja loo puhul küsida? Nojah, aga kui meil on tegemist korrapidajaga, kes on seotud treeneriga ning korraldava talliga, siis tihtipeale juhtuvadki sellised asjad. Ja kuigi ideaalses maailmas võiks sedasorti ametnikud olla korraldajatest/treeneritest sõltumatud, siis paraku see Eesti hobumaailm on nii väike, et seda vältida on pea võimatu.
Mis mul sellest hooajast siis meelde jäi? Isikliku arengu seisukohast muidugi see, et kui ma eelmisel sügisel valasin kibedaid pisaraid oma esimesete L klassi ebaõnnestumiste pärast, siis sellel aastal võin ma rõõmu tunda, et kergem L on meil üsna tehtav üritus. Isegi kohale võib heal päeval end upitada. Ehk õnnestub järgmisel aastal pisut katsetadagi raskemat klassi.
Võistlustel käisin ma päris palju. Asju mida ma märkasin, oli samuti palju, häid ja mitte nii häid. Tahaksin neist rääkida võistleja seisukohast.
Head:
- Osalejad. Kuigi mul oli kindel plaan minna üle L klassi ja siis kukkuda rämedalt võitma, sest keegi teine ei võistle ju seal, siis tundub, et see plaan oli sellel aastal kõigil teistel ka. Seega ma rämedalt võitma ei hakanud. Küll aga, kui sa saad kohale klassis, kus on kokku 16 võistlejat, siis see on saavutus juba omaette ja väärib šampat ja kooki. Seega, aitäh, kõik kaasvõistlejad mu kaalutõusu eest!
- Soe vastuvõtt. See on nii meeldiv, kui sa oled 3 tundi hobusetreileriga kuhugi sõitnud ja kohale jõudes võetakse sind soojalt vastu ja koheldakse kui ammuoodatud sõpra. Ja võistluspäeva(de)l on mõeldud, et inimesed tahavad süüa ja jalga puhata ja kõik selline muu päev otsa ühes kohas olemisega seotud asjad. Maailma parima võistluse plusspunktid saab võistlus, kust leiab eraldatud kohast voodid, et väsinud võistlejad vahepeal saaksid uinakut teha.
- Auhinnad. Ma saan aru suurepäraselt, et koolisõidu võistluste kulud on pisut teised kui takistussõidus. Näiteks just kohtunike koha pealt. Ometi on meeldiv tõdeda, et mõned korraldajad on leidnud jaksu lahendada väikeste auhinnarahade mure loominguliselt. Mulle meeldis lahendus, kus auhinnaümbrikus oli kinkekaart summaga, mille sai kohapeal lunastada just endale vajaliku hobuvarustuse vastu. Samuti meeldivad mulle teemasse minevad väikesed vajalikud auhinnad.
- Klasside valik. Harrastjate klassides on lahe sõita, mulle meeldib kontseptsioon, et ma saan võistelda teiste omasuguste vastu (olgu, mõni hobune pole sealgi klassis päris omasugune). Tänu harrastajate karikasarjale ja BDL-ile oli seda võimalust sel aastal küllaga.
- Võistluste hulk. Ma pidin võistlusi ära jätma, sest ei olnud mõistlik sundida mära nii tihti võistlema! Alles eelmisel aastal oli umbes 1 võistlus kuus, kus oli võimalik osa võtta. Seega suur tänu korraldajatele, kes võtsid aega näha see vaev ja kannatada hunnikut koolisõidu diivasid!
Miinused:
- Ettevalmistus. Kui ma näen, et pool tundi enne võistluse algust alles kastetakse võistlusplatsi ning soojendusplatsilt pole hooldus lähema nädala jooksul üldse üle käinud (rääkimata eilsest treeningust maha jäänud parkuuri koristamisest), siis on ju aru saada, et korraldajad unustasid vist ära, et neil võistlus toimumas on. Lisaks muidugi väikesed pisiasjad nagu kirjutajate olemasolu, inimene, kes kogub hinnetelehti, istekohad pealtvaatajatele jms.
- Juhised. Kuigi te ise olete oma kodutalliga harjunud ning teate, kus asub sekretär ja kus rendiboksid, siis võib vabalt juhtuda, et mõni võistleja on seal tallis esimest korda ning ei suuda leida ei sekretäri ega tunne inimest, kelle käest boksi asukohta küsida. Seega - paar infoviita oleksid alati tänuväärsed. Eriti soovitan seda kaaluda juhul, kui tegemist on rahvusvahelise võistlusega. Tõsiselt lõbus ei ole otsida talli pärast 5 tunni pikkust autosõitu.
- Ajakava. Me kõik oleme harjunud, et asjad nihkuvad hilisemaks. Me isegi arvestame sellega. Seega,kui juhtub see harv juhus, et ajakava liigub ettepoole - ei oska me tihti midagi teha. Mina tegin selle vea, et hoolimata eelnevalt väljakuulutatud stardiajast, läksin starti siis, kui mind kutsuti. Mul oleks olnud õigus soojendada kuni oma ajani, aga ma ei tahtnud kohtunikke pahanda ja läksin siis kui kutsuti. Ma ei tea, kas see mõjutas mu tulemust, aga rohkem ma nii ei riskiks.
Teine punkt. Ma saan ju aru ajakava ülesehitusest, aga hissand kui kõrini mul on sellest varavalges või hilisöös startimisest. Kui on kahepäevane võistlus, siis võiks pisut varieerida klasside algusaegu. Mitte nii, et A klass on alati kell 8 ja kõrgemad klassid päevasel ajal ja siis ülejäänud kergemad klassid hilisõhtul. Kui ma saaks koju sõita päeval, mitte öösel, siis see oleks nii vahva. Aga noh, see päeva pikkus on jällegi sõltuvuses suuresti osalejate arvust. Võib-olla peaks hakkama piirama võistlejate arvu näiteks kes-ees-see-mees või edetabeli järgi?
- Auhinnad. No on natuke kurb, kui sa oled neljas kümne ratsutajaga klassis ja sind joone alla jäetakse? Ja natuke kurb on saada teise koha eest 5 eurot väiksem auhinnaraha kui su stardimaks oli - pigem siis juba mingi väike esemeline auhind.
- Klasside valik. Tõenäosus, et ma lähiajal hakkan võistlema nii suurtes klassides, et A klassi mul asja pole, on väike. Ja ma ei arva, et ma olen mingi räme proff või et mu hobune on kuidagi parem. Küll aga teeb mind kurvaks, kui ma võistlen klassis, kus on hulganisti ratsakooli lapsi või poniklassi ratsanikke (räägin siinkohal just eriti Lõuna Eesti võistlustest). On ilgelt kehv tunne, kui ma saan pähe sellises klassis aga sama kehv on siis, kui läheb hästi. Seega, kui vähegi võimalik - tehke rohkem laste ja ratsakooli klasse. Need võistlejad on selle ära teeninud.
- Eetika. Korraldaja tallides elutsev rahvas, võiks arvestada võistluse korraldamise eripäradega. See, et te olete kodus, ei tähenda, et te võite soojendada kuskil nurgatagusel platsil või peale luhtaläinud võistlussooritust hobusele maneežis õpetust anda. Kui te võistlete, siis kehtivad teile võistluse reeglid, hoolimata kodusest õhkkonnast. Kui te ei võistle, siis on viisakas austada võistlust ja selle reeglistikku. Trenni ei maksa tegema minna soojendusplatsile, et mitte segada võistlejaid. Kui muud võimalust pole ja korraldajaga on kokkulepe olemas, siis järgige reeglistikku ning püüdke olla vastavuses sellega. Ok, hea küll, teie varustus ei pea vastama koolisõidu reeglitele, ent viisakas oleks kasutada nõutavat turvavarustust. Muide, turvavarustuse nõue kehtib ka võistlejatele võistluseelsel treeningul. Ning kui te lähete ratsutama, siis ehk ei ole kõige õigem mõte võistlusväljaku vaataväljas maastikul galopitamine. No lihtsalt nii igaks juhuks.
- Reeglitest kinnipidamine. Ma ei oska isegi seisukohta võtta treeneri pihta, kes oma õpilased saadab platsile raadiosaatjaga. See on keelatud kõigil ratsaspordialadel! Kui teie õpilane pole valmis minema võistlema ilma välise abita, siis ei maksa teda sinna saata - mis siis, et tegu on koduvõistlusega. Mu oma treeneril on ka komme oma õpilasi vaadates neid "juhendada", mis kõrvaltvaatajale võib jätta mulje, nagu oleks tegu raadiosaatjaga - aga minu õnnetuseks keeldub ta õpetussõnu jagamast juba siis, kui õpilane on võistlusalale sisenenud. See kehtib ka võistlusväljaku ümber jalutades. Kus olid korrapidaja silmad, tahaks selle raadiosaatja loo puhul küsida? Nojah, aga kui meil on tegemist korrapidajaga, kes on seotud treeneriga ning korraldava talliga, siis tihtipeale juhtuvadki sellised asjad. Ja kuigi ideaalses maailmas võiks sedasorti ametnikud olla korraldajatest/treeneritest sõltumatud, siis paraku see Eesti hobumaailm on nii väike, et seda vältida on pea võimatu.
Kommentaarid
Võistlejate arvu piiramine põhimõttel "kes ees, see mees" või edetabeli alusel oleks väga halb. Esimese puhul oleks probleemiks see, et agaramad broneerivad endale hulga võistlusi ja siis nt teatavad nädal või pool ette, et ei tulegi võistlema. Teised, kes võistlema ei pääsenud aga on juba uued plaanid teinud. Edetabeli osas on kehv see, et kuskilt peab ju neid punkte ka edetabelisse saama. Ja kui sa Tallinnast peaksid käima Lääne-Virumaale või Tartumaale punkte korjamas, siis oleks pisut täbar lugu küll (kallis pealekauba).
Võistluseetika jms on asi, mille osas tuleb loopida kivi treenerite kapsaaeda. Ja võib-olla Ratsaliidu omasse ka juba, sest no iga jumala tall ei pea korraldama võistluseid.
Ponikarika osalejad teavad kindlasti talle, kus EI TOHIKS võistlusi korraldada, aga miskipärast juhtub, et need seal siiski toimuvad. Probleem on selles, et paljudes kohtades ei ole tagatud normaalseid võistlustingimusi ja seetõttu omandavad võistlused pigem ellujäämiskursuse mõõtmed. Kividest kubisevad soojendusväljakud ja pehme pinnasega võistlusväljud on selle kõrval köömes.
Mis puutub võistluskohtade valimisse - siis sajal käel nõus. Kui ikka võistlejad/treenerid korraldusega juba aastaid rahul pole, siis äkki ei peaks neid kohti Ratsaliidu võistluskalendrisse laskmagi. Aga no siis me oleks jälle arusaadavalt olukorras, kus võistluste korraldajate hulk jääks väga väikseks. Ehk siiski paranevad ka need tingimused.
Mis puutub ratsakoolide lastesse, siis tuleb tõdeda, et mõne Tallinna lapsega küll ei tahaks tõesti ühest klassist leida. Teisalt jälle on kindlasti hulkas ratsakoolide lapsi, kes ei sõida pidevalt kindla hobusega ja tahaks ehk ka käppa proovida - aga hoolimata sellest, et tase A klassiks on täiesti olemas, ei pruugi see siiski olla võrreldav näiteks alustava noore koolisõidu hobuse ja seeniorratsutaja tasemega.
Kui Ratsaliit peaks ühel ilusal päeval otsustama, et võistlusi tallis X enne ei korralda, kui tingimused on vähemalt rahuldavad ei vähendaks võistluste arvu. Neid talle ei ole nüüd nii palju, et see üldpilti oluliselt mõjutaks.
Ma ei väida nüüd nagu peaks olema võistluste korraldamine väheste väljavalitute privileeg, aga kui tallil ei ole pakkuda normaalseid tingimusi (isegi välivõistluste ajal), siis ei peaks see tall võõrustama ERL-i võistlust. ERL-i kalenderplaani võistlused on ju visiitkaardiks ka ERL-ile.
Ja update TIHS-st oleks ka hea lugeda ;)