Kõik vähegi koolisõidust huvituvad inimesed (ja kui te ei ole, siis peaks see teie jaoks üks põrgulikult igav blogi olema) peaksid teadma, et Liivakul korraldati ka seekord maraton-nädalavahetus. Kaks päeva, täidetud hommikust õhtuni ainult koolisõiduga. Kuidagi on nii läinud, et ma olen sellel võistlusel juba päris kaua osalenud ja seega võib seda vist vaikselt uba traditsiooniliseks nimetama hakata.
Aga enne kui me minuni jõuame, siis on mult päris palju küsitud, kuidas üks ratsutaja sõitis. Tänan küsimast, väga ilus sõit oli!
Mina, jälle teisalt, ehk nii tublisti ei esinenud. Noh, olgem ausad, teine koht laupäevases harrastajate A klassis ja neljas koht pühapäevases L klassis ei ole ju paha esinemine. AAAaaga! Laupäeval oli kavas ka avatud L9, mida ma olin ennast kirja pannud tegema. Tegin ka - minu suurim viga oli seekord see, et ma arvasin, et kõik kergema L skeemid on lihtsad - ei ole. See antud isend sisaldas eneses 20 m kontrakaari. Kas ma olen juba kusagil maininud, et ma oskan kontrat teha ainult siis, kui ma küsin jalavahetust? Ja jalavahetust ainult siis, kui ma küsin kontrat? Jap, ja ma avastasin selle pisikese fakti esmaspäeval. Kolmapäev-neljapäev pidid olema puhkepäevad ning reede õhtul pidin ma juba trenni tegema Liivakul, seega kaks päeva fakken kontrakaarte äraõppimiseks. Ma ei ole kindel, kuidas ma seda tegin, aga esmaspäeva õhtul lõpetasime me trenni mõlemat pidi tehtud kontrakaartega. Teisipäeval alustasime nii, et algul kukkus tagasi, siis tuli uuesti kontrasse tõsta ja siis tegi juba terve kaare ära. Ja ma ausalt ei arva, et hobusel oleks neid raske teha, lihtsalt ma ise lähen nii ärevusse ja teen kõikvõimalikke asju seljas liiga palju ja ei annagi hobusele võimalust rahulikult joosta. Skeemis tuli vasaku jala kontra alguses hästi - aga siis ma avastasin, et kui ma kohe midagi ei tee, siis ainuke lahendus on see, et ta jookseb üle aia. Võib-olla ei oleks jooksnud ja võib-olla ma muretsesin üle, aga igal juhul tagasi ta kukkus. Õnneks sain ma järgmise harjutuse jaoks ta uuesti õigesse kontrasse tõstetud ning vähemalt see hinne nii palju ei kannatanud. Kokku ei olnud nii jube protsent (mis ma mölisen, sellise tasemega võistlusel ma nii palju punkte polegi saanud).
Muidugi oli kindel plaan hängida ka õhtusel grilli üritusel... aga kogu laupäev oli nii kohutavalt külm,et ainuke asi, millest ma suutsin mõelda oli soe dušš ja oma voodi. Õnneks ma elan Liivakule nii lähedal (kas see on natuke loll lugu, et mul tegelikult kulub Liivakule sõitmiseks reaalselt vähem aega kui Saksa?) ja kõik see oli ainult lühikese autosõidu kaugusel. Seega võitis voodi.
Pühapäeval oli ilm parem, aga mära oli soojenduses nii kohutavalt loid, et vaevu, vaevu sain selle skeemi läbi sõidetud. Tulemus, jälle mitte nii paha ja neljas koht. Aga kuna tunne ei olnud õige, siis võtsin ennast õhtusest sõidust maha ja pakkisime oma elamise autosse ja viisime supermära ära koju koplisse tšillima. Callistosel oli väga hea meel oma sõbranna tagasi saada.
Ja kuigi ma ei tulnud tagasi päris tühjade kätega, siis natuke kurvaks teeb mind asjaolu, et kuigi idee poolest peaks ju kõik vaikselt paremaks liikuma, siis tundub see võistlemise värk järjest keerulisem. Kuidagi hullult raske on saada seda edasiminekut, mida ma tahaks näha ja mis oleks eelduseks, et ma saaks ükspäev veel raskemaid skeeme proovida. Ikka hiilivad sisse ühed ja samad vead, ikka pole esitus selle lähedal, mida ma tean, et me suudaksime teha. Mära muidugi on kohutavalt tubli, et ta üldse on nõus seda üritust muga kaasa tegema. Aga noh, mu ahnus on ilmselgelt piiritu...
Muide, tšekkige mära uut fäänsit lakknahast kapslit. Otsmikurihm on mu kõige esimene, lausa 7 kiviga (ärge pimestatud saage) ja kärbsekõrvad on made by me, sest ma olen ju jube osav käsitööline.
Aga enne kui me minuni jõuame, siis on mult päris palju küsitud, kuidas üks ratsutaja sõitis. Tänan küsimast, väga ilus sõit oli!
Mina, jälle teisalt, ehk nii tublisti ei esinenud. Noh, olgem ausad, teine koht laupäevases harrastajate A klassis ja neljas koht pühapäevases L klassis ei ole ju paha esinemine. AAAaaga! Laupäeval oli kavas ka avatud L9, mida ma olin ennast kirja pannud tegema. Tegin ka - minu suurim viga oli seekord see, et ma arvasin, et kõik kergema L skeemid on lihtsad - ei ole. See antud isend sisaldas eneses 20 m kontrakaari. Kas ma olen juba kusagil maininud, et ma oskan kontrat teha ainult siis, kui ma küsin jalavahetust? Ja jalavahetust ainult siis, kui ma küsin kontrat? Jap, ja ma avastasin selle pisikese fakti esmaspäeval. Kolmapäev-neljapäev pidid olema puhkepäevad ning reede õhtul pidin ma juba trenni tegema Liivakul, seega kaks päeva fakken kontrakaarte äraõppimiseks. Ma ei ole kindel, kuidas ma seda tegin, aga esmaspäeva õhtul lõpetasime me trenni mõlemat pidi tehtud kontrakaartega. Teisipäeval alustasime nii, et algul kukkus tagasi, siis tuli uuesti kontrasse tõsta ja siis tegi juba terve kaare ära. Ja ma ausalt ei arva, et hobusel oleks neid raske teha, lihtsalt ma ise lähen nii ärevusse ja teen kõikvõimalikke asju seljas liiga palju ja ei annagi hobusele võimalust rahulikult joosta. Skeemis tuli vasaku jala kontra alguses hästi - aga siis ma avastasin, et kui ma kohe midagi ei tee, siis ainuke lahendus on see, et ta jookseb üle aia. Võib-olla ei oleks jooksnud ja võib-olla ma muretsesin üle, aga igal juhul tagasi ta kukkus. Õnneks sain ma järgmise harjutuse jaoks ta uuesti õigesse kontrasse tõstetud ning vähemalt see hinne nii palju ei kannatanud. Kokku ei olnud nii jube protsent (mis ma mölisen, sellise tasemega võistlusel ma nii palju punkte polegi saanud).
Muidugi oli kindel plaan hängida ka õhtusel grilli üritusel... aga kogu laupäev oli nii kohutavalt külm,et ainuke asi, millest ma suutsin mõelda oli soe dušš ja oma voodi. Õnneks ma elan Liivakule nii lähedal (kas see on natuke loll lugu, et mul tegelikult kulub Liivakule sõitmiseks reaalselt vähem aega kui Saksa?) ja kõik see oli ainult lühikese autosõidu kaugusel. Seega võitis voodi.
Pühapäeval oli ilm parem, aga mära oli soojenduses nii kohutavalt loid, et vaevu, vaevu sain selle skeemi läbi sõidetud. Tulemus, jälle mitte nii paha ja neljas koht. Aga kuna tunne ei olnud õige, siis võtsin ennast õhtusest sõidust maha ja pakkisime oma elamise autosse ja viisime supermära ära koju koplisse tšillima. Callistosel oli väga hea meel oma sõbranna tagasi saada.
Muide, tšekkige mära uut fäänsit lakknahast kapslit. Otsmikurihm on mu kõige esimene, lausa 7 kiviga (ärge pimestatud saage) ja kärbsekõrvad on made by me, sest ma olen ju jube osav käsitööline.
Kommentaarid