Baltic Dressage League, vol 1

Nonii! Esimene välismaine võistlus tehtud!

Tegelikult oleksin ma tahtnud juba eelmisel aastal selle sarja kaasa teha... aga eelmise aasta võistlushooaeg oli ikka üks hale läbikukkumine (va Meistrikad, mida ma nautisin täiega ja Liivaku, kus Callistos oli megatubli poiss) ja üleüldse vist oli harrastajatel üks klass selline tol hetkel keerulisevõitu ja siis oli auto katki ja siis hobune ja nohh, puhta jama lugu.

Poseerib peale reedest trenni

Aga see aasta! See aasta on nii teistsugune olnud. Me oleme nüüd 9,5 kuud pärast oma esimest L kergema katsetust nii kaugel, et ma suudan heal päeval seda sõita praktiliselt vigadeta. Seega Lätti minek tundus täiesti omal kohal olevat.

Ainuke asi - samal nädalavahetusel oli meil omas kodus täitsa koolisõiduvõistlus toimumas... ning veel Harrastajate karikasarja etapp. Millega muide, on mul täiesti oma suhe - mul on praeguseks tehtud neljast vajalikust etapist 2 - kui ma tahan seal täisrauaga osaleda, siis jääb neid etappe ju järjest vähemaks, sest Balti liiga Leedu etapp toimub jällegi Eesti karikasarjaga samal nädalavahetusel.

Igal juhul mõtlesin ma seda Läti asja üsna kaua ning jõudsin lisapeade abiga niikaugele, et tuli ennast kirja panema hakata. Ja siis tuli välja, et treiku amordid on tarvis ära vahetada ja ehk saab 12 juuni hommikul valmis ja siis sepp sai tulla alles 11 juuni ja kaks rauda juba kõlkusid ohtlikult all. Seega neljapäeval ma veel ei teadnud, kas ma saan mindud. Reede hommikulgi oli plaan kõigepealt hobune kordele panna (juhul kui treiku remondist tagasi tuleb) ja kontrollida, ega uus rautus mingeid muresid ei tekitanud.

Supermära!

Aga hoolimata sellest, et kõik muudkui venis ja me start Läti poole algas 2 tundi plaanitust hiljem ja sõit ise kestis tund aega kauem ja Google Maps meid valesse talli suunas, olime me 19.05 õiges kohas. tõsi küll, võistlusareenil ratsutamine oli selleks ajaks lõppenud - aga õnneks mu hobune ei ole mingi püss sporthobune ja see suurt muret ei tekitanud. Õhtune trenn sujus üle ootuste hästi - tegelt ka, mul oli natuke kahju, et plaan nägi ette kerget liigutamist, sest ma oleks tahtnud muudkui sõita ja sõita ja sõita, sest nii tore oli.

Laupäevane traavinäide

Kuna mõlemal võistluspäeval olid harrastajate klassid õhtul kõige viimasemad, siis päevaplaan nägi ette kõigepealt hobuse söötmist, siis omadele kaasaelamist, siis hobusejalutust ja boksipuhastust ning seejärel kuni pärastlõunani paari vaba tundi lõuna jaoks. Õhtupoolik algas taas hobujalutuse ja boksipuhastusega ning seejärel algas hirmus pikk oma stardi ootamine. Esimesel päeval sujus kõik ajagraafikus - 18.00 hobuse selga, pikk jalutus ning seejärel soojendus ja siis 18.33 start. Ja ma julgen öelda, et see oli mu üks paremaid skeeme siiani - üks pisike viga lipsas sisse - peale sammuosa tõusis hobune traavi asemel korraks galoppi - aga kõik muu oli nii lahe! Mul oli päriselt ka seda skeemi sõites selline tohutu superstaari tunne - kõik sujus, ma julgesin riskida keskmistega ja ma suutsin ta mitte nägupidi mulda jooksutada. Tulemus 66,17% ja 6-s koht, mis auhinnale ei kvalifitseerunud. Aga siiski! 16 osalejat ja 6-s. Eelmise aasta septembris olime me Säreveres 10% madalama tulemusega viimased.

Jookseb galoppi ka

Teise päeva menüü oli umbes täpselt sama, välja arvatud see osa, kus me vaatasime ära päris palju Kür-e. Noh, kuna ma sel aastal olen ainult rääkinud oma muusikast ja midagi reaalselt teinud pole... siis nagu ideede kinnistamiseks või nii.

Ainult õhtuste sõitudega juhtus see lugu, et need hilinesid ikka umbes 40 minutit. Ja kõige raskem oli see, et infot eriti ei antud. Õnneks läksin ma enne hobuse valmispanekut platsi äärde olukorraga tutvuma ning tuvastasin nihke. Hoolimata sellest, et me tulimegi reaalselt hiljem välja, venis ikkagi kõik kuidagi kohutavalt ja minu perfektselt planeeritud soojendus hakkas mära ära tüütama. Ma ei tea kas sellest või millestki muust, aga selles skeemis tuli vigu palju rohke. Esimene, kõige rumalam, kohe sissesõidul - nimelt olid tähtede vahele paigutatud põõsad. Ja mina, silmanurgast nähes põõsast tegin peatuse ja sain siis aru, et see oli 10 meetrit liiga vara. Parata polnud enam miskit ning selle asemel, et oma vales kohas tehtud peatus fikseerida, naeratada ja jätkata, oli mul vaja paar sammu edasi sõita... nagu too oleks miskit päästnud. Teine viga tuli sisse teisel traavi keskmisel, kus hobune tõusis galoppi - õnneks ma sain ta kiirelt tagasi ja sain isegi keskmisega jätkata, aga damage done, nagu öeldakse. Kõik muu oli üsna viisakas. Tulemus protsendilt küll väiksem 63,92%.

Pühapäevane keskmine

Peale sõitu läks Marti hobusega jalutama. Mina jäin ootama tulemuste väljapanekut. Nähes oma protsenti, kõndisin ma suures rahus talli, vahetasin saapad ning hakkasin asju kokku pakkima. Sest noh, kui 66 ei anna kohta siis 63 kindlasti ei anna kohta. Mingi hetk läksin platsist mööda ning vaatasin tulemusi pisut täpsema pilguga. 63.92 oli tol hetkel teine tulemus... tõsi küll, kellelgi oli veel täpselt sama number... aga nii üldjoontes, kui minna oli veel 2 ratsutajat, oli see ikkagi teine tulemus. Pärast viimast kahte starti oli see küll langenud neljandaks, ent ometigi - eelmisel päeval oli ju auhind ka neljandale kohale! Helistasin Martile, et toogu ikka sadul välja. Siis aga tulid tüdrukud rosettidega, kummalgi käes 3 rosetti ja 1 tekk (meiega koos autasustati ka laste klassi) ning järeldasin sellest, et ju nad siis ikkagi kahele neljandale kohale auhinda ei anna. Mikrofonist ka tulemusi välja ei hõigatud, seega seadisin sammud sekretariaati, et oma pass ja hinnetelehed kokku korjata. Sekretariaadis vehiti aga neljanda koha rosettidega, topiti mulle üks pihku ning kästi ruttu hobune valmis panna. Nii juhtuski, et mu saapalukud ei läind kinni ja ma jäin oma esimesele rahvusvahelise võistluse auhinnatseremooniale pisut hiljaks ja lendasin sisse nagu viimane kauboiratsutaja... ilma valgete kaitsmete ja millegita. Aaaaga, noh! Tühja sellest! Vähemalt ma sain maailma suurima tuti (minu kollektsioonis siis) ja kuulata Eesti hümni auhinnatseremoonial, kus ma ise hobuse seljas istun (seda küll ei mängitud minu saavutuste tõttu, vaid ikka nende tublide tõttu, kes päriselt võitsid) ja üldsegi. Ma parandasin oma kohta 2 postisiooni võrra (ok, 1,5) (ok, enamike sõit läks ilmselt liiga pikaks veninud soojenduste nahka) (ok, aja planeerimine on võistluse juures tähtis) ja ma sain lipuvärvides tohutu suure roseti! Isegi see, et me koju jõudsime kell 3 öösel puruväsinult ei vähendanud mu rõõmu.

Kontrasse

PS. Mul on säärelihased rämevalusad. Ma kahtlustan, et mitte ratsutamisest, vaid pigem sellest sprindist, mis ma olin sunnitud tegema, et riideid vahetada.

PPS. Jube lahe on, kui sa oled välismaal võistlemas! Inimesed, keda sa enne oled ainult trehvanud võistlustustel, räägivad suga juttu ja selline korralik tiimitunne tekib. Palju lõbusam, kui ainult enda eest rabeleda.

PPPS. Marti tegi mulle komplimendi. Vaatama mõningatele muredele (pühapäeval ei tahtnud mu uhked koolisõidusaapad kuidagi lukku lasta kinni tõmmata ja ma olin nutu äärel korraks (siis ma otsustasin, et ma ei lase sellel oma sõitu rikkuda ja kui vaja, siis sõidan lahtiste lukkudega)) ja tegelikult minu jaoks täiesti uudsele olukorrale, olin ma suutnud rahu säilitada, mitte närvi minna ja mitte tema peale karjuda. Njah, tuleb tunnistada, et kui asjad ei toimu nii, nagu ma arvan, et nende toimumiskord ette peaks nägema, siis ma üldiselt ärritun. Aga sel korral olin ma puhas rahu ise. Isegi siis, kui ma unustasin esimesel päeval soojendusse minnes numbri hobuse külge panna ja Marti pidi lippama seda talli tooma ja siis veel valesti selle kinni pani ning oli sunnitud seda teist korda kinnitama. Üldse ei karjund kellegi peale :D