Nagu eelmises postituses mainitud, siis sai otsus Normandiasse sõita, tehtud juba eelmisel aastal. Nii juhtuski, et juba detsembris hakkasime otsima majasid, kus kaks nädalat suvitada. Leidsimegi ühe sobiva
Sainte-Honorine-des-Pertes nimelises külas, otse ookeani kaldal ja pooletunnise autosõidu kaugesel Caenist.
Kuna lapstegelasel oli 1.septembril algamas kool ja seda täiesti uues koolis, siis kahjuks ei saanud me planeerida oma üritust nii, et ka takistussõit hõlmatud saaks. Aga see-eest oli meil terve vaba nädal ookeanikaldal lulli löömiseks ja kohalike vaatamisväärsustega tutvumiseks. See hõlmas kõike alates krevetipüügist lõpetades Versailles lossiga - aga kuna see aeg ei hõlmanud hobuseid muul kujul kui autoaknast silmates ja see siin on hobuseblogi, siis siin me pikemalt ei peatu.
Teine nädal algas kohe Grand Prix sõitudega ja eestlased olid kenasti sattunud ühele hommikule ja nii me tegimegi eksprompt külastuse hommikusele kaasaelamisele. Mõnes mõttes osutus see isegi ehk kõige huvitamaks võistluspäevaks, sest noh, olegem ausad, kui sa 100 maailma parima ratsutaja seast jõuad 30 parema hulka ja sealt edasi 15 parema hulka, siis on ilmselge, et minusugusel ahvil pole su sõidu kohta enam palju mögiseda, eks. Eestlased pettumust ei valmistanud, kuigi ma isiklikult oleks Talenti sõitu kõrgemalt hinnanud, aga täitsa võimalik, et tegu ei olnud paari parima sõiduga sel hooajal.
Aga jah, kui sa oled seal 30nest allpool, siis ma võin ju natuke mögiseda. Tegelikult muidugi, olid enamik sõite väga arvestatavad - kõige suurem vahe lõi välja ratsaniku istaku kasutamises. See oli see päev kui nägi kõige rohkem jalaviibutusi hobuse kubeme suunas külgliikumistel ja külgkallutusi jalavahetustel. Teate küll, millest ma räägin ju.
Lisaks eestlastele õnnestus mul näha ka juba eelmine aasta Taanis meeldima hakanud ratsanikku Michael Eilberg Half Moon Delphil, kes seekord tegi küll paar viga skeemis ja britid olid selle üle üsna õnnetud, aga sellel märal on täiesti hämmastav passaaž. Tegelikult on kogu nende skeemi väga tore vaadata.
 |
| Michael Eilberg ja Half Moon Delphi |
Specialis tegid nad juba parema soorituse, ning kindlustasid sellega endale edasipääsu ka KÜRi. Michael Eilbergi ilmselt saab varsti näha GP-d sõitmas juba uuel hobusel, kelleks on noorhobusena sensatsiooni tekitanud Woodlander Farouche.
GP hommiku üllatajaks oli meie jaoks kindlasti Laura Graves Verdadesel. Noh, ses mõttes, et kui sa oled vaatand hommikotsa selliseid 65% skeeme ja siis tuleb välja minu jaoks täitsa tundmatu nimi ja teeb 74% tulemuse täiesti perfektsuselähedase skeemiga, siis jääb suu lahti küll. See oli sel päeval nähtutest kindlasti kõige ilusam sõit ja selle tegid eriti ilusaks täiesti veatud üleminekud, kogu hobuse liikumine ja tempo ja käiguvahetused oli justkui jada, kus kõik toimis ja kogu harmoonia ratsutaja ning hobuse vahel oli täiesti paigas. Muidugi liikus Verdades selle tulemusega edasi Specialisse, kus võrdlusmomenti pakkusid pea kõik maailma nimekaimad koolisõitjad. Ja ütleme nii, et ei jäänud nad sealgi alla - ainuke moment, kus tundus, et hobune võib-olla on natuke väsinud, paistis kätte Küris. See võis ka muidugi olla seetõttu, et kõik ratsutajad sõitsid oma hobuseid rohkem ekspressiivsuse peale ja mõjusid võimsamalt. Aga igaljuhul lõpetasid nad Küri 82% peal ja kindlustasid sellega endale viienda koha.
 |
| Laura Graves ja Verdades |
 |
| Fabienne Lütkemeier ja D'Agostino |
Muide, Laura Graves ja Verdades olid ameeriklaste endi jaokski üllatuspaar, sest kõik eeldasid meeskonna parimat tulemust hoopiski Steffen Petersilt ja Legolas 92-lt. Minu jaoks olid Laura sõidud kindlasti paremad (kohtunike jaoks ka) ning hästi huvitav oli jälgida ühe sakslastest paari omavahelist muljetamist, kes sattusid Speciali teise poole ajal meie kõrval istuma. Nad olid täiesti hämmeldunud, kuidas passaažis ühte tagumist jalga järel vedav hobune nii palju punkte ikkagi saab. Ehk nad olid pettunud, et Fabienne Lütkemeier D'Agostinol eelnevalt madalamaid hindeid skooris? Mõnes mõttes olen ma täitsa nõus - Saksa tiimi
drop score paari (mis siinkohal ei näita midagi, sest kui panna kokku sakslaste kolm nõrgimat tulemust, siis oleks meeskondlik kuld ikka neile kuulunud) Speciali sõit oli harmoonilisem kui Legolasel ja ma isiklikult ehk pigem oleks näinud neid Küri sõitmas.
 |
| Steffen Peters Ja Legolas 92 |
 |
| Diedrik ja Arlando NH |
Teine üllataja meie jaoks oli Diederik Van Silfhout Hollandist. Teil on ka natuke nii, et kui öeldakse Hollandi koolisõitja, siis teil natuke tuleb nagu mingi eelarvamus asja suhtes? Noh näiteks, eelmine aasta Taanis kui Danielle Heijkoop Sirol oma sõitu alustas, siis Marti kohe teatas, et temale see küll ei meeldi, et liiga pinges ja tõmblev. Seekord tabas toda paari aga ebaõnn vigastuse näol, ning asendusena läksid WEGile Diedrik ja Arlando NH. Arvestades, et hollandlastel oli meeskonnas kaks asendusliiget (Gali Undercover jäi vigastuse tõttu mängust välja ning tema asemel läks starti Glock's Voice), siis kolmas meeskondlik koht ei olegi nii paha ju... Aga jah, kuigi ma olen alati natuke Edward Gali fännanud ning Hans Peter Minderhoud Glock's Johnsonil tegi minu nähtutest oma parima sõidud ning Adelinde on muidugi fenomen omaette, siis minu jaoks oli just see noor asenduspaar kõige säravam Hollandi esitus. Ilmselgelt arvasid kohtunikud natuke samamoodi, sest just tema oli Adelinde järel parim hollandlane, platseerudes Specialis 9-dale ja Küris 11-dale kohale.
 |
| Edwaed Gal ja Glock's Voice |
 |
| Hans Peter Minderhoud ja Glock's Johnson |
Aga jah, nüüd ma olen küll siin üsna pikalt jahvatanud, ülejääntustest teeme siis teise osa või midagi...
Kommentaarid