Ma muidugi kirjutan oma MM elamusest hästi kaootiliselt ja laialivalguvalt, järgimata ühtegi ajaliini või stardijärjekorda. Samas jällegi, kuna ma teen seda nüüd tükk aega hiljem, siis on mõned asjad ka kindlasti ununenud ning mõned jällegi rohkem kinnistunud ja saanud mingi teistsuguse järelmaitse.
 |
| Minna Telde ja Santana |
Marti suurimaid lemmikuid oli rootslane Minna Telde Santanal. Kahjuks ei olnud neil seekorda nii särav esitus Specialis, mis oleks taganud edasipääsu 15ne parema hulka, aga märkimisväärselt meeldiv on see paar sellegi poolest. Paremini läks seekord teisel Rootsi paaril, Tinne Vilhelmson-Silfvénil ja Don Auriellol. Tuleb tõesti tõdeda, et kuigi Speciali ajal nad minule isiklikuid väga eriliselt silma ei jäänud - ei tasu siin muidugi unustada tõsiasja, et nende stardihetkeks oli 20 pluss hobust juba nähtud ja tegelikult oleks juba üldse Valegro võinud starti tulla - siis nende vabakava oli küll väga võimsa esitusega. See oli jällegi selline koht, kus mulle järjekordselt hakkas tunduma, et võib olla oli ma üleeelmisel päeval natuke purjus ja sellepärast tundus See-üks-hobune palju parem kui teised hobused.
 |
| Tinne Vilhelmson-Silfvén ja Don Auriello |
Teine selline paar, kelle Kürist õhkus puhast jõudu ja üllatusmomenti oli Victoria Max-Theurer Augustinil. Sellel hobusel tundub ehk olevat nö powerit võib olla sama palju kui Valegrolgi, ehk siis pisut jääb puudu harmooniast ja sellest veatu koostöö tundest. Ma tean jah, pisut naljakas on endalgi siin maailma parimaid ratsutajaid nii oma vaatenurgast hinnata ja Victoria Max-Theurer kindlasti seda on, aga kuidagi neid seal järjest vaadates tekib täiesti mingi arusaam. Võimalik, et tegemist on väga sügavalt isikliku maitse küsimusega; võimalik, et seda maitset mõjutavad tugevalt kohtunike hinded ja arvamus; võimalik, et liigne nuhkimine internetiavarustes rikub puhta lehe, mille pealt peaks kõik hobuseid vaatama. Pealegi, nagu Eurodressage ära mainis, siis Victoria on üks vähestest ratsanikest suurel areenil, kes edukalt saab hakkama beeži kombinatsioonis võistlusvormiga, mõjumata selle juures nagu pisut määrdunud valges algaja harrastaja. Sellise sõidu juures muidugi võiks tal vabalt jalas olla ka roosad püksid ja ta mõjuks ikka hea ratsutajana.
 |
| Victoria Max-Theurer ja Augustin |
Alates eelmisest WEGist olen ma tahtnud näha ära Juan Manuel Munoz Diazi Fuegol - kahjuks eelmisel aastal jäi ta Euroopakatest eemale hobuse vigastuse tõttu ja kiire otsinguga ei leidnud praegu vastust, et miks nad sel aastal kõrvale jäid. Küll aga oli Hispaaniat individuaalaladel esindamas Morgan Barbancon Mestre oma schoolmaster Painted Blackiga. Hobune on ostetud Ankylt, kelle juures Morgan ja tema õde Alexandra kuni eelmise aastani treenisid. ESiis aga kolisid nad Taani ja nende uueks treeneriks sai (võib vist öelda ju küll) kurikuulus Andreas Helgstrand. Ma see hetk, kui ma Painted Blacki sõitu vaatasin, seda viimast fakti ei mäletanud, küll aga jõudsin Martile ära märkida, et see siiski on omamoodi kurb ju, kui kogu su ilusa ja ekspressiivse sõidu rikub pisut ära see, kui sa vaba samma diagonaali pead alustama sellega, et sa kuni X-ni üritad hobuse pead jalgevahelt kätte saada.
 |
| Morgan Barbancon Mestre ja Painted Black |
Nüüd ma suudan muidugi kaks ja kaks kokku panna, teine selline peaõngitseja oli ju veegi. Sarnane moment käis läbi ka Anna Kasprzaki ja Donnperignoni skeemist. Donnperignon, muide, on Soomes sündinud hobune, kelle GP tasemele treenis Christoph Koschel, võites temaga sellel rajal eelmiselt WEGilt meeskondliku pronksi. Anna sõita on hobune olnud aastast 2011 ning osteti ta kindla eesmärgiga jõuda olümpiale. Anna Kasprzaki nini on võibolla mõnede jaoks tuttav eelmise aasta "skandaalist", kus tema sõidustiili kritiseerimine Taani meistrikatel viis selleni, et Euroopakatel piirati publiku ja fotograafide juurdepääsu soojendusalale. Ei tasu siinkohal vist unustada, et Anna on Taani rikkaimaks naiseks tituleeritud Hanni Toosbuy Kasprzaki tütar ja tema vanaisa Karl Toosbuy pani aluse kingafirmale Ecco. Ecco mäletatatvasti oli Taanis toimunud Euroopa meistrivõistluste peasponsor. Aga WEGi sõidu juurde tagasi tulles - nende sõidu ajal käis rahva seast läbi üsna tugev kahin - seda sel momendil, kui kohtuniku kell käis, et juhtida võistleja tähelepanu faktile, et ta on rajaga eksinud. Muidugi oli rahvas elevil - kas kordub eelmise aasta meistrivõistluste draama, kus Speciali medalikolmikut tabas kollektiivne amneesia? Õnneks piirdus selleaastane üritus ainult Anna Kasprzaki eksimusega. Hoolimata veast 77.26% ja 7. koht. Tegelikult ka, Donnperignon on üks väga heade liikumistega ja sümpaatne hobune. Loodetavasti suudab see paar edaspidi küsitavusi vältida, ning rahvusvahelisel areenil nii mõndagi korda saata.
 |
| Anna Kasprzak ja Donnperignon |
 |
| Nathalie Zu Sayn Wittgenstein ja Digby |
Aga kui me juba taanlastest räägime, siis seekordse kokkuvõtte tahaks lõpetada minu jaoks väga positiivsel noodil. Selleks on loomulikult Nathalie Zu Sayn Wittgenstein ja Digby. Eurodressagest käis eelmine nädal läbi artikkel WEGi vanimatest hobustest, ning Digby oli üks nende seast. Ma olen täiesti veendunud, et Digby on üks lahedamaid hobuseid, keda ma näinud olen. No tegelikult ka, see on hobune, kes annab usku, et kui maailma tipus püsimiseks ei pea omama überkallist koolisõidupüssi vaid piisab suurepärasest treenimisest, siis saan mina ka kunagi L klassiga alustatud. Nali naljaks, aga arvestades, et printsess Nathalie (fakt, millega ma oma lapse seda sõitu vaatama sain) alustas oma koolisõitja karjääri Kyra Kyrklundi juures treenidides ja oli sunnitud peale Kyra kolimist Inglismaale vahetama treenerit. Uueks treeneriks sai Klaus Balkenhol, kelle nimi vist väga ei vaja tutvustamist... Aga ütleme siis nii, et Digby olekust ja liikumisest õhkub väga palju enesekindlust ning tahet oma tööd hästi teha, ka on kogu tema tehnika väga korrektne ning meeldiv vaadata. Ja kui tal jääbki hingematvast võimsusest puudu, no las ta siis olla. Tore on näha, et üks nö tavaline hobune suudab maailma kalleimate hobustega väärikalt sammu pidada, endal kõrvad rõõmsalt löntimas.
 |
| Nathalie Zu Sayn Wittgenstein ja Digby |
Kommentaarid