Nüüd kui ma olen kõik maailma parimad ratsanikud tükkideks rebinud ja igatepidi kogu maailma oma WEGi jutuga ära tüüdanud, on paras hetk teha postitus niisama muljetest.Nagu ma kuskil mainisin, siis minekut sai plaanitud ette umbes igavesti ja piletid sai ostetud juba jaanuaris. Siiski otsusasin ma kohe, et tavalise GP pileteid ma ette ei osta, et kui tuleb tahtmine minna, siis ostame kohapealt. Mingi hetk kvalifitseerusid eestlased ja mul oligi väga hea meel, et ma nüüd saan valida ikka selle päeva kui omasid ka näeb. Kehvad fännid nagu me oleme muidugi, unustasime me Eesti lipud kaasa võtta. Järgmine kord oleme targemad!
Speciali piletitega juhtus meil aga selline huvitav lugu. Prantslased on teada-tuntud oma keeleuhkuse poolest. Seda uhkust väljendas ka piletimüügi leht - keeldudes pidevalt kuvamast inglise keelset infot. Igal juhul suutsime me need piletid osta nii, et pärastlõunasele sessioonile meil piletid polnudki. Ma võiks muidugi pea anda, et ostu hetkel EI olnud võimalik valida kellaaegade vahel, ega ka polnud arusaadavalt nähtavalt üleval info, et üldse mingi jagunemine oleks toimunud. Imelisel kombel oli aga meie piletitele ilmunud väike boonus - nimelt saime minna nüüd vaatama pararatsutamist. Samal. Kuradi. Kellajal. Kui. Toimus. Special. Ei maksa vist märkida, et erilist hinnavõitu me selle üritusega ei saanud.
Speciali hommik oli ka ainuke hetk, kui meil olid piletid täpselt C kohtuniku selja taga. Selles alas oli müüdud ka pileteid mingile EquiTourile, kes siis kenasti kõik paremad kohad sektsioonis oli oma kleepsudega kaunistanud. Seega ei jäänudki meil muud üle, kui poole skeemi kohta kohtunike hindeid vaadata, sest vaatevälja piirasid kolm kohtunikeputkat. Mingil põhjusel oli ka otsustatud, et kaks suurt ekraani sõitu üle ei kanna, seega ei saanud ka vaatama jäänud osa sealtkaudu kompenseerida. Pärastlõunaks ostsime piletid ülemisele korrusele, kust on enamik pilte ka tehtud - sealtkaudu oli kõik kenasti vaateväljas ning nähtav.Kui lugeda võistluste enda FB lehte, siis selgub, et me polnud ainukesed, kes võistluste korraldusega rahul polnud. See, et lõuna ajal tuli staadionilt lahkuda, oli eriti nõme. Ok, me noored terved inimesed, mis see trepist üles-alla käimine meile ikka teeb. Järjekorrad tagasi sisse saamiseks muidugi olid see-eest meeletud. Ja arvestades, et vaheaeg oli nii umbes tunni tuuri, siis selleks, et vahepeal süüa saada, pidid olema sa piisavalt kaval, et toidu kodust kaasa võtsid. Viimasel päeval me olimegi täpselt nii kavalad - seisime kilomeetri pikkuses järjekorras oma kanavõikude, pudeli roosa veini ja maasika tartalettidega - meie järel olnud ameeriklased olid rämedalt kadedad.
Staadionil müüdav toit oli kergelt öeldes kehv. Ja see on siin Prantsusmaa, millest me räägime eks! Topsitäis frikusid 4 euro või hot-dog 5-euro eest ei ole ahvatlev pakkumine. Ameeriklased olid ka üsna ärritunud, kui nad õlut ostsid. Sest noh, 3 euri tops ei ole nüüd megahull. Ainult, et selleks, et seda topsi saada, tuli välja käia 1 euro topsi enda eest. Loomulikult oli säärane info suurelt väljas... prantsuskeelsena.
See vist muideks oligi kogu selle ürituse suurim mure. Sest noh, ma tean, et võistles 70 riiki üle kogu maakera. Miks ma seda tean? Sest see oli ainuke lause, mis inglise keelsena kõlas: "We have 70 nations worldwide here!!!" Ja jätkus kõik prantusekeelsena. Intervjueeriti prantsuse võistlejaid, prantsuse kunstnikke, prantsuse vabatahtlikke, prantsuse korraldajaid. Kui Eestis TIHS ajal üritatakse pisutki tõlkida eestikeelset juttu teistesse keeltesse, siis seal ei vaevutud eelnevalt tehtud vaheklippidele subtiitreidki lisama. Sellest vist ei tasu üldse rääkida, et enamik vabatahtlikest inglise keelt üldse ei vallanud/tahtnud kasutada? Eriti tore hetk oli see, kus piletiputkast, kuhu inimesed oma muredega pöördusid läks lõunale ainuke teenindaja, kes oskas inglise keelt. Järsku oli hunnik ameeriklasi, britte, austraallasi ja paar õnnetut eestlast olukorras, kus neil tuli selgitada asju täiesti inglise keelt mittevaldavale isikule. Naljakas, väga naljakas.
Aa, ja minu suur shopping maailmameistrikatel. Ma olen umbes aasta lükanud kõiki oste edasi, ses hissake, ma kohe lähen Normandiasse, shop til I drop ja kõik muu selline. No ütleme nii, et ma sain kannused. Mul ei olnud kannuseid otseselt vaja, aga olgu ma neetud, kui ma täiesti tühjade kätega sealt lahkuma peaksin! Pool expot oli täis peene välimusega telke, kus kurja näoga turvamehed uksel seisid ja mis vist tutvustasid mingeid toredaid kohalikke võimalusi millekski. Ma ei tea ju täpselt, ma ei julgend sinna sisse minna! Niiet kui keegi siin kavatseb viriseda, et Horse Show expo on kehv, siis ma julgen väita, et ega ikka ei ole küll.Ja võib kolm korda arvata, kui hea meel mul oli, et ma polnud muretsenud krossi pileteid? Õudsalt hea meel - mul on tõsiselt väga kahju inimestest, kes said seista tunde järjekorras infosulus ning jõudsid siis oma kalli raha eest ostetud piletid realiseerida 10 viimase sõitja vaatamiseks.
Ma puudutaks nüüd viimaks ka ühte delikaatset teemat. Mäletate, see roosa veini pudel? Tuleb tunnistad, et kahepeale oli meil see 0,25 l variant. Sest noh, tuli vältida olukorda, kus oleks vajadus minna sinna, kus kuningas jala käib. Teate neid kükitavaid välivetse, mida tavaliselt kuskil väga maal leidub? Noh, sellised olid ka Maailmameisrikatel. Ma üks päev tegin selle vea, et mõtlesin minna. Ütleme nii, et ma surusin oma vastavad lihased kokku, ja tagurdasin sealt ruumist hästi kiiresti välja.
Nagu korduvalt on mainitud, siis head sporti see korraldus ära ei rikkunud. Minagi sain korra väga kurjaks, aga otsustasin, et kui ma juba olen siia tuhandete kilomeetrite kaugusele midagi nautima tulnud, siis krt võtaks, nauditud see ka saab!
Kogu loo võtab kokku see review ürituse FB lehelt:
Angela HockleyAnticipation huge, matched by disappointment./.../ It seems that they forgot we were coming (once they had taken our money)
Kommentaarid