Nagu te näete, siis ma kavatsen seda Maailmameistrikate teemat ikka siin lõputult lüpsta. Ja nii nagu meie Normandias, peate teie ka esiviisikut lõputult kaua ootama ja vahepeal, nii igaksjuhuks, staadionilt lahkuma.
Ma alustan enda jaoks sellest viisikust võib olla kõige vastuolulisema ratsutajaga. On ilmselge, et see, et ma siin kritiseerin mingeid sõitjad või avaldan oma arvamust nende esinemise kohta, ei tähenda, nagu ma arvaks, et tegemist on mingite kehvade ratsutajatega kes sellele tasemele on jõudnud tänu emme-issi paksule rahakotile ja kurja treeneri piinavatele treeningmeetoditele. Ilmselgelt, selleks, et siiamaale jõuda, peab inimene omama pühendumist ja tahtejõudu. Ilmselge, et inimesed tihtipeale valivad eesmärgini jõudmiseks erinevad teed - loomulikult ei ole enamik meist neis asjadest ühte meelt. Aga kui on midagi, mida ma imetlen kõigi nende saja ratsutaja juures, kes WEGil väljas olid, siis see ongi just see tahe teha seda sporti, isegi siis kui kõik ei lähe alati ideaalilähedaselt ja tuleb leida oma teed asjade tööle hakkamiseks ja erinevate niidiotsade kokkujooksmiseks.
 |
| Adelinde Cornelissen ja Parzival |
Adelinde Cornelissen on kindlasti üks selliseid ratsutajaid. Viimased aastad pole talle ja Parzivalile kindlasti olnud lihtsate killast. Korraks, peale Totilase müüki, tundus, et nende ees on kõik teed lahti ja kullad ainult ootavad noppimist. Siis aga ilmusid peaaegu nagu ei kusagilt välja britid ja Valegro ning sakslaste Damon Hill ja kukkusid neid kuldasid ise noppima, jättes Parzivalile mõned hõbedad ja pronksid. Ja niiväga kui mulle ka ei meeldiks koguaeg olla positiivne ja meeldiv kõigi suhtes, siis minu harrastaja pea ikka hästi ei võta, et kuidas saab olla nii, et koolisõidu hobune ei ole piisavalt talitsetav auhinnatseremoonia jaoks. Selles mõttes, et ma olen näinud nüüd kolme medalijagamist, kus Valegro, Damon Hill ja Desperados seisavad nagu kukununnukesed ja suudavad läbida ka mõned auringid. Ok, Desperados läks pisut põlema, aga selle tasemega ratsutaja jaoks ei miskit võimatut. Parzival seevastu käitub nagu ta oleks visatud piraajadega ühte tiiki ja kogu maailm otsustas ta just praegu nahka pista. Viimasel korral ei saanud nad piisavalt kiirelt areenilt lahkutud.
Jah, hea küll, ma saan aru, et tuline hobune ja palju lärmi jne. Aga spordialas, kus kogu mõte on on hobuse vastuvaidlematu allumine ja koostöö ratsanikuga... tundub see pisut nagu küsitav.
Lisaks veel muidugi selleaastane kisa karistuspunktide pärast, mis Adelinde sai Specialis ringi hilinemise pärast. No kuidas saab nii, et sa oled üks maailma parimatest ratsutajatest ja sa viskad süü oma neljanda (ffs, maailma meistrikate neljas koht ei ole läbikukkumine ju) pärast kellegi teise kaela. Ei, kohtunik ei üritanud sulle käru keerata, ei ringmaster ei teinud seda samuti. Sina jäid ringi hiljaks, läksid närvi ja keerasid oma skeemi alguse tuksi. Seekord läks nii, ei ole vaja oma pettumust kogu maailma peale välja elada.
Teadsite, et tema kodulehel on selline lõik?
"The World Equestrian Games in Kentucky were sad, because Parzival bit his tongue and was not allowed to compete anymore... But the revenge came in the World Cup qualifiers: 5 out of 5! He won everything this season!"
Ma ehk jälle olen vägagi kallutatud, aga kui see, et su hobune end vigastab, nõuab eraldi kättemaksu hunniku võitude näol, ongi see jõud, mis sind edasi liigutab, siis ma ei taha kunagi midagi enam võita.
Assah, ma olen nii pika jutu maha rääkinud, aga polegi tänavuse WEGini jõudnud. No ega siin pikalt kuhugi jõuda polegi. Ma olen üsna kindel, et see miks Laura Graves ei jõudnud medalikohtadele individuaalaladel on puhtalt seotud tema nime vähetuntusega, mitte tema sõitude kvaliteediga. Sest olgem ausad, minu kui võhiklikust vaataja silmade jaoks on jalgu järele lohistava (ma nüüd natuke hiljem lugesin üle, ja noh, lisaks selgituseks: kui su eest jooksevad läbi Valegro ja Damon Hill ning siis jõuab starti Parzival, siis võib seda liikumist nii kirjeldada. Kui see hobune panna minuga võistlema, siis nojahhhhhh... Ma saaks pähe) Parizivali sõitude hinded jällegi seotud rohkem tema ja tema ratsutaja nimede tuntusega ning nende eelmiste hiilgavate tulemustega.
 |
| Kristina Sprehe ja Desperados |
Parzivali Specialis mõnevõrra üllatuslikult edestanud paar oli seekord sakslaste meeskonnamedaliga kullamaitse suhu saanud Kristina Sprehe. Ma ütlen üllatuslikult sellepärast, et enamik sakslasigi ilmselt ei osanud oodata, et just tema medalile tõuseb - pettumus Isabell Werthi ja Bella Rose mängust välja jäämisest oli liiga tugev, et mõelda, et see tegelikult ju väga tugev paar võiks Parzivalist tugevam olla. Või vähemalt jäi selline mulje meie kõrval istunud paari reaktsioonist Sprehe medalikohale saamisele.
Desperadosega saime me ka kõige lähemalt kokku - nimelt sõitsime me mööda kiirteel laupäeva hommikul peale KÜRi mööda Kristina Sprehe hobuveokist ja silmasime aknast ka Desperadost :)
 |
| Helen Langehanenberg ja Damon Hill |
Teatud mõttes tuleb tunnistada, et individuaalalade hõbedane saksa paar on pisut samas seisus, kui Parzival Totilase aegadel - täiesti briljantne hobune, kes kuidagi ei jõua sinna täitsa kõige kõrgemasse tippu, sest üks väike musklimägi Suurbritanniast muudkui hõivab kõik kuldsed kohad. Aga olgem ausad, Damon Hill läheb iga korraga mis mina teda näinud olen (nii videost kui livest) järjest paremaks. Ja olgem ausad, kui ma julgeksin ilma kiivrita sõita, siis mul nii oleks Helen Langehanenbergi soeng seal all. Aga ratsutamise juurde tagasi tulles, siis ma just hiljuti vaatasin mingit lühiklippi Helenist hobust sõitmas, ja mulle jäi seal meelde selline jupp, kus ta küsib midagi hobuse käest, hobune pakub üle ja ta mitte ei saa pahaseks, vaid just ütleb, et treeningus tulebki kasutada ära seda, mida hobune sulle pakub, et sellest siis suunamise kaudu ja mänguliselt jõuda tulemuseni, mida sa tegelikult tahad. Ja no kui ikka pole hobusel pikenduste päev, siis harjuta midagi muud, sest tegelikult peaksid kõik tahtma, et nende hobused nendega koostööd tahavad teha. Ja seda suhtumist paistab ju tegelikult Damon Hillist ka välja - ta paistab kõike tegevat nii hea meelega.
 |
| Carl Hester ja Nip Tuck |
Viimaseks ma jätan muidugi kõigi suured lemmikud - Charlotte ja Carl. Kuigi Carl Hester seekord väljaspool tiimi poodiumil ei platseerunud, siis olgem ausad, nad ikka endiselt kuidagi käivad kokku ja rääkida Charlottest ilma Carlita on nagu rääkida maasikatest ilma vahukooreta - on hea küll, aga koos on veel parem. Minu isiklik "tutvus" Carl Hesteriga algas üsna minu teise ratsutajakarjääri alguses - olgem ausad, sa ei saa osta briti hobuajakirjandust ja mitte märgata, et mingi tüüp seal muudkui figureerib. Eks ma siis kunagi Callistose esimesel aastal minu juures ostsin ka Hesteri raamatu noorte hobuste ratsastamise kohta ja ei saanud loomulikult mitte essugi aru, mis ta seal seletab va arvatud see koht, et samm tuleb rahule jätta. Noh, vähemalt seegi eks, üks käik mis mul jäi hobusel pekki keeramata. Aga selle aasta alguses ilmus Hesterilt teinegi raamat, seekord elulugu
"Make it happen" ja seda ma lugesin küll suure rõõmuga. Ok, võib olla see tõepoolest ei ole kirjanduse meisterklass aga nagu väga paljud on maininud, siis seda lugedes jääb tunne, et sa vestleksid vana sõbraga, keda ammu pole kohanud. Lisaks eluloole avab see üsna palju ka Hesteri ideid hobusepidamise suhtes, mida lugedes tekib kohe selline ahhaaa!-moment. Ma olen korduvalt mõeldes jõudnud sinnani, et kui ma teeks talli, siis väga sarnase nendele põhimõtetele.
 |
| Charlotte Dujardin ja Valgro |
Aga WEGi juurde tagasitulles, siis Nip Tuck on ka üks sarnaselt Valegroga noorelt ostetud hobustest. Esialgses noorukite kambas oli neid 4, kellest üks pidi jääma Hesteri talli, aga kuna nad olid nii sarnased, siis jäi Nip Tuck kogemata maha ja laeti peale Carli väljavalitud hobune. Uus omanik aga ei tahtnud kohale sõitnud hobusest loobuda ja edasine on ajalugu. Ma alati mõtlen nende lugude juures, et kas need inimesed, kes nendest hobustest mingi kokkusattumuse tõttu ilma jäid, materdavad ka ennast iga kord kui nad uudistes hobuse nime näevad, või on realistlikud ja saavad aru, et ilmselt see hobune lõi õitsele just selle meeskonna kätes? Iiiigatahes, Nip Tuck on väga tore muul ja ilmselt nende sõidud veel aina paranevad, sest praegu oli pisut näha, et ta mõne koha pealt oli laps veel. Lõpupeatus näiteks, idee peaks ikka olema ju selles, et hobune jääb seisma? Aga jah, noor hobune + publiku lemmik = maruline aplaus = ehmuv hobune... lihtsalt natuke naljaks, et kui kunagi Anky puhul kritiseeriti seda kiirpeatuste teemat ikka väga kõvasti, siis Hesteri puhul saavad kõik aru, miks see nii oli.
 |
| Groom näitab Valegrole tema fänne |
Aga loomulikult selle võistluse peategelane siis ka. Eks kõik entusiastid on kujundanud oma arvamuse selle hobuse kohta ja mõni peab teda vääriliseks, mõni ülehinnatuks - aga fakt on see, et seda on tunda, kui superstaar areenile saabub. Nagu ma vist juba ka maininud olen, siis kui sa oled juba jõudnud mõelda, et ei saa ju tegelikult nii palju üle olla - siis ikka näed, et saab küll. Juba esimesed sammud areenil tõestavad, et see on see hobune, kes kõigile teistele ära teeb. Ja kuigi ma tahaks anda teistele võrdse võimaluse võiduks, siis jah, hetkel on vist ikkagi nii, et kui just midagi totaalselt pekki ei lähe, siis saab olla ainult üks võitja.
 |
| Valegro auringil |
Kusagil intervjuus mainis Charlotte Dujardin ära, et Speciali ajal segasid teda inimeste reaktsioonid - olgem ausad, rahva seest käis läbi ikka tõsine kahin kui Valegro otsustas vetsupausi teha täpselt samm-piaffe üleminekus, põhjustades üleminekus sellise stop-go-stop momendi. Ja sellepärast, poisid ja tüdrukud, ei tee me hobustele trennis vetsupause vaid sõidame ikka etteantud allüüris edasi! Teisalt jällegi, rahvas elas tegelikult kaasa kõigile sõitjatele, seega selles punktis olid ratsutajad kõik üsna samas paadis.
Selleaastane KÜRi muusika on ka neil väga hea - kuigi mulle pigem meeldivad sellised tänapäevaste lugude muusikad, siis see on just õige annus klassikalisemat kõla miksitud tänapäevase teemaga. Ja olegem ausad, "How to train a dragon" soundtrack on Valegro muusikaks nagu rusikas silmaauku!
Kommentaarid