Nohhhh, hobustega ikka juhtub

Ma muidugi kirjutan siia viimasel ajal võistlustest, aga no mis me muga ikka ära teeme.
Viimane sellesuvine võistlus oli Lepa talli torikate etapp - seekordne spordijumal oli ikka hoolega väljavihastatud, sest hobusega jõudsime me soojendusse, kui korrapidaja märkas, et hobune päris puhtalt ei jookse tagant - proovisime veel pisut traavida, et ehk treileris seismisest või midagi, aga mis ei paranenud oli tagumise jala olukord. Noh, ronisingi siis hobuselt maha ja siinapaika mul see torikate kairkasari jäigi selleks korraks.

Aga tegelikult oli jube kahju, selle kahe nädalaga mis James Eestis oli, on Charlotte toimimine veelgi paranenud ja tahaks ju kohtunike arvamust sellele saada. Noh, et kas on õige tee või midagi.

Järgmine päev panime hobuse kordele, ja peale poolt ringi oli kõik traav korras ja läks isegi väga kihvtiks. Rohkem polegi nagu sellega muret olnud, ratsutavad Martiga väga kihvtilt - eile harjutasid jalavahetusi ja said mõnega hakkamagi.

Mina olen vahepeal rohkem saanud aega veeta oma hobuse seljas. Kuna mingi parm oli poissi ninast hammustanud, pidin ristkapsli ära võtma ja ma ei nüüd ei tea kas see on pideva töö tulemus, või tänu kapslile aga need kaks päeva on mul olnud maailma parim hobune ratsutamiseks. Sellised asjad, mis vanasti olid ainult kättesaamatu tulevikumuusika, on vaiselt hiilinud mie igapäevaste harjutuste hulka ja hobune püsib kõige selle juures lõdvestnunult.

Ja nüüd ülehomme tuleb jälle James, siis saab asjad ette näidata ja kontrollida teekonna õiguse üle.

Kommentaarid