Jama majas ehk miks ma jälle kolisin

Ma olen täitsa kindel, et sellest postitusest ei tõuse muud kasu kui see, et ma olen saanud oma nägemuse juhtunust välja öelda.

Aprilli lõpus läks olukord söödaga tallis päris hulluks - hobused köhisid kambakesi, Callistosel ja Charlottel läks olukord nii hulluks, et tuli teha hingamisteede proovid ning süstida hormooni, et leevenedada olukorda. Heinaproovid tulid tagasi tõsise toksiinide näiduga ning laborist soovitati igaks juhuks üle kontrollida ka graanulid, sest võib juhtuda, et ka need sisaldavad toksiine. Vastus oligi lubatud normi tugevalt ületav ja seega võtsin ma oma hobustelt graanulid maha.

Ma muidugi ei tea, kas asi oli heinas, graanulites või milleski kolmandas, aga järgmisel päeval avastas Ülle mu hobuse boksis pikali kurja näoga oma kõhtu jõllitamas. Tallitöötajad tol hetkel muretsemiseks põhjust ei näinud, ning oleks hobuse rahulikult välja viinud. Ma üritan mitte mõelda, mis selle stsenaariumi kohaselt oleks võinud juhutuda... Callistos läks peale veti külastust edasi kliinikusse ravile, kus ta kahe päevaga terveks tehti ning tagasi üles söödeti.

Edasi tuli raske otsus, mida hobusega edasi teha. Fakt on see, et sellise heina peale ja sellise järelvalve alla oma äsja toibunud hobust (ärgem unustagem ka märapunni, keda ka nagu teadlikult mürgitada ei tahaks) on väga raske tagasi viia. Ent kuna seni oli kõik olnud seal väga meeldiv ja ma siiralt uskusin, lubadust uue ja parema  heina muretsemiseks ja viisin Callistose tagasi.

Järgnev nädal aga ei toonud mingit muutust talli manageerimisse - proovide järgi söötmiskõlbmatut heina söödeti edasi, tallitöötajate abipersonal oli jäetud omapead hobuste eest vastutama ja valitses üleüldine käegalöömise meeleolu. Toodi küll uus hein, mis aga osutus eelnevast veelgi kehvemaks - ilmselgelt oli müüja lootnud leida teadmatut ostjat ja oma kehva kraami maha lükata lootuses, et ostja kisa ei tõsta ja kaupa tagasi ei saada. Küll aga olin mina asetatud olukorda, kus ma ei saanud lasta oma hobustele seda jama enam sisse sööta.
See valge asi pole mitte lumi, vaid hallitus heinapallil, mida hakati hobustele söötma
Ma saan reaalselt aru, et võibolla ma asetasin talliomanikele ette liiga utoopilise nõudmise - erinevalt jutust mis minuni hiljem jõudis, ei nõudnud ma õhtul kella kaheksaks uut heina, vaid vastust, et kas ja millal on plaanis hein muretseda - ja võibolla ma olin liiga rutakas oma otsuses ära minna. Aga see tunne, kus sa kunagi ei tea, kas su hobune on OK ja kas keegi märkab kui ei ole, see on üks paha tunne.

Konkreetset vastust ei tulnud ja seega pakkisime oma asjad ja hobused autosse ning viisime hobused ära. Ma muidugi ei tea kas ja kui palju minu tagasihoidlik isiksus ning hobustemajandamisoskus üldse huvi pakub, aga lubage mul siinkohal öelda:

  • Mu hobusel on olnud koolikud täpselt 2 korda. Mõlemal korral on enne olnud ette antav hein väga halva kvaliteediga. Jutud sellest, kuidas ta sai need haukamisest, kotitäiest õuntest või tal on need pidevalt, on tugevalt liialdatud (et mitte öelda välja mõeldud).
  • Ei ole normaalne anda ette hobustele heina tugevalt hallitanud rullist öeldes, et hallitavad kohad välja võetakse. Üks loomaarst andis mulle selle kohta väga hea lihtsa seletuse: kas keegi teist tahaks süüa suppi, kus on sitt sees ujunud ning seejärel junn eemaldatud? Eip, ma ka ei tahaks.
  • Kui teie talliomanik/juhataja/tallimees ütleb, et tal on midagi muud ka teha, kui hobuste eest hoolitseda, siis on mingi tasakaal paigast ära kuskil. Ükski hobune pole palunud, et me neid boksi kinni paneks ja nendega ratsutaks, seega on inimeste kohustus nende eest hoolitseda. Kui keegi võtab selle eest raha, siis on tema kohustus tagada ka asjakohane hoolitsus ka juhul, kui juhtub midagi ettenägematut.
Kogu selle pulliga tuli mul meelde sügisel Maaülikoolis toimunud hobuste esmaabi seminar, mis oli minusugusele algajale hobusepidajale täiesti möödapääsmatult vajalik. Aga juba tol korral tundus mulle pisut kummaline, et tehakse midagi nii vajalikku ning väga vähesed tallipidajad olid võtnud vaevaks kohale tulla ja asju meelde tuletada. Võimalik, et väga pikaajaliste kogemustega hobuseinimestel polegi seal midagi uut - ometigi istus saalis ka ports väga kogenud veterinaare, kes asju üle kuulasid ning lisaküsimusi küsisid. Seega, kui seda lugu peaks juhtuma lugema mõni tallipidaja - hoidke silm peal, kui tehakse veel mõni sarnane koolitus, siis saatke vähemalt oma töötajad seda kuulama, ehk hoiate ära sellega olukorra, kus inimene teadmatusest ei oska hobusele abi kutsuda.

Juhuks kui kedagi peaks huvitama, siis üks hea video sellest, kuidas koolikud "välja näevad" on siin. Selle juurde ma tahaks lisada, et kui hobune tõesti reageerib kodus antud valuvaigistile või jalutamisele 20 minutiga - ja seda mitte ainult roojates, vaid kogu tema olemine muutub silmnähtavalt heaks - siis veti kohale kutsumine ehk pole vajalik (mina isiklikult ehk helistaks valvetelefonile ja kontrolliks üle). Samas aga, kui hobune roojab aga kogu tema olemus jääb endiselt kehvaks, siis mina helistaks ikka arstile ja küsiks nõu. Viimasel korral küsisin üle ja tuli välja, et hobuse soolestikus võib olla umbes 48 tunni tagune söök - ehk ummistus võib olla tükk maad sügavamal ning seetõttu roojamine ei ole märk tervenemisest.

Kokkuvõtteks, tuleb tõdeda, et antud olukorras oleks ma pidanud ehk isegi rohkem tegutsema järgneva moto järgi, ehk oleksin säästnud endale hulka närvirakke.

Kommentaarid