No ütleme nii, et tuttavate reaktsioon mu viimasele võistlusele on üldiselt olnud järgmine: "Mis juhtus?" See nagu ühelt poolt viitaks sellele, et kõik arvasid, et ma oleks pidanud paremini sõitma (mina ise kaasa arvatult), aga teisalt viitaks justkui sellele, et ma olen kuskil jätnud mulje, et ma tean, mis ma teen. Tegelikult - mul pole õrna aimugi kuidas ratsutamine käib.
Aga häid uudiseid oli ka - Charlotte läks kodus peale umbes 15 minutiga ja kojusõitmiseks umbes 5 minutiga.
Callistos oli tegelikult ju väga tubli - arvestades fakti, et ta pole tõesti pea 2 aastat päris võistlustel osalenud ja viimati skooris nendelt 52 ja 56%, siis ma võin nende kahe 60% sõiduga tegelikult ju vägagai rahul olla. Jah, teine päev ma lasin ta pisut pikemaks, et ta ei kakleks muga aga üritasin seda kompenseerida elavama edasisõitmisega ja tundub, et toimis.
Ja nüüd mu staarhobune. Mul polegi nagu rohkem enda kaitseks öelda, et ei maksa arvata, nagu see talvine hängimine ja lebo elu mingit märki ei jätaks - lisame juurde kevadise karvavahetuse aja ja tulem ongi hobune, kellega oleks tohtinud teha sooja 10 minutit. Tagantjärele tarkus küll, aga vähemalt nüüd ma kujutan ette, mismoodi korralik ülesoojendamine välja näeb. Pühapäevane sõit läks muidugi mingi tütarlapse nahka, kes ei oska hobust õigest jalast galoppigi tõsta - rääkimata siis arusaamisest, et ta hobune valest jalast jookseb... Tubli mära, kes asja vähemalt poole pealt ära parandas. Kõik need korrad, kus ma olen öelnud, et võistlevad ratsutajad ikka sellist lihtsat asja võiks aru saada ja ära tunda: ma võtan teid tagasi. On küll võimalik sõita nii omas mullis ja hea rütmiga, et sa isegi ei tule sellise lihtsa asja peale. Ilma selle intisdendita oleks Charlotte ka ilmselt üle 60 sõitnud, aga jah. Oma rumalus ja kobadus lihtsalt.
Aaaa. Ja kas ma tohin mainida, et mõlemal päeval A avatud klassid võitnud hobune - imeline! Ma tahaks ka selliseid, kaks tükki :)
Ja veel üks väga tore seik - ühel päeval mind hinnanud kohtunik seletas mulle väga ilusti peale võistlust, et mis ma tegema peaks, et paremaid tulemusi saada. Mõni asi oli küll selline täiesti silmi avav, et tagantjärele võib öelda, et väga loogiline, miks ma ise seda niipidi pole mõelnud.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et hooaja esimese võistluse kohta käib kahh, Järgmine kord pingutame rohkem. Ja Kurtnasse tasub juba ainuüksi pannkookide pärast võistlema minna!
Pildid on muidugi pärit mobiiltelefoniga tehtud videost, niiet kvaliteet on lausa "imetabane".
Aga häid uudiseid oli ka - Charlotte läks kodus peale umbes 15 minutiga ja kojusõitmiseks umbes 5 minutiga.
Callistos oli tegelikult ju väga tubli - arvestades fakti, et ta pole tõesti pea 2 aastat päris võistlustel osalenud ja viimati skooris nendelt 52 ja 56%, siis ma võin nende kahe 60% sõiduga tegelikult ju vägagai rahul olla. Jah, teine päev ma lasin ta pisut pikemaks, et ta ei kakleks muga aga üritasin seda kompenseerida elavama edasisõitmisega ja tundub, et toimis.
 |
| Callistos traavib |
 |
| Callistos galopib |
Ja nüüd mu staarhobune. Mul polegi nagu rohkem enda kaitseks öelda, et ei maksa arvata, nagu see talvine hängimine ja lebo elu mingit märki ei jätaks - lisame juurde kevadise karvavahetuse aja ja tulem ongi hobune, kellega oleks tohtinud teha sooja 10 minutit. Tagantjärele tarkus küll, aga vähemalt nüüd ma kujutan ette, mismoodi korralik ülesoojendamine välja näeb. Pühapäevane sõit läks muidugi mingi tütarlapse nahka, kes ei oska hobust õigest jalast galoppigi tõsta - rääkimata siis arusaamisest, et ta hobune valest jalast jookseb... Tubli mära, kes asja vähemalt poole pealt ära parandas. Kõik need korrad, kus ma olen öelnud, et võistlevad ratsutajad ikka sellist lihtsat asja võiks aru saada ja ära tunda: ma võtan teid tagasi. On küll võimalik sõita nii omas mullis ja hea rütmiga, et sa isegi ei tule sellise lihtsa asja peale. Ilma selle intisdendita oleks Charlotte ka ilmselt üle 60 sõitnud, aga jah. Oma rumalus ja kobadus lihtsalt.
 |
| Charlotte traavib |
 |
| Charlotte galopib |
Aaaa. Ja kas ma tohin mainida, et mõlemal päeval A avatud klassid võitnud hobune - imeline! Ma tahaks ka selliseid, kaks tükki :)
Ja veel üks väga tore seik - ühel päeval mind hinnanud kohtunik seletas mulle väga ilusti peale võistlust, et mis ma tegema peaks, et paremaid tulemusi saada. Mõni asi oli küll selline täiesti silmi avav, et tagantjärele võib öelda, et väga loogiline, miks ma ise seda niipidi pole mõelnud.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et hooaja esimese võistluse kohta käib kahh, Järgmine kord pingutame rohkem. Ja Kurtnasse tasub juba ainuüksi pannkookide pärast võistlema minna!
Pildid on muidugi pärit mobiiltelefoniga tehtud videost, niiet kvaliteet on lausa "imetabane".
Kommentaarid