Mida ma arvan hüppamisest

Et asi oleks aus ja mitte liiga ühekülgne, siis ma kirjutan sellest ka.

Mulle natuke meeldib see Ameerika hunterite süsteem. Ok, mulle ei meeldi see tohutu aegalne tigutempo pikkadel vorsthobustel, kes vaevu hüppeliigutuseks jalgu tõstavad. Aga mulle meeldib see süsteem, kus sa saad alustada oma ratsutamiskarjääri madalatel mõnusatel radadel ja kogu su tulemus sõltub sellest, kui ilusti sa selle läbida suudad. Muidugi on kogu see hindamine, nagu kogu hindamine ikka - subjektiivne. Alles just lahvatas skandaal, kus endine olümpiavõistleja kurtis avalikult oma feissaris, et tema partner sai liiga väikesed hinded oma sõidu kohta - ilmselgelt liiga avalik halvakspanu kohtunike suhtes. Selliseid asju ilmselt ongi raske vältida, sest hunterites hinnatakse ju lisaks hobuse hüppeoskusele ja õige sammude arvule ridade vahel ka ratsaniku/hobuse väljanägemist ning hoolitsetust. Aga teemasse tagasi tulles - positiivne on ju see, et hea koha võib siiski saavutada näidates head kontrollitud sõitu ning kõrgused pole ka teab mis tohutud, ning edasi liikuda saab tänu eelnevatele headele tulemustele madalamates klassides.

Eestis seevastu näikse olevat aeg, kus pidevalt rõhutatakse vanu häid aegu, kus esimene start tuli teha meetrisel rajal, vähem auke postides polnudki ju. Mis tähendab, et need kes nüüd sõidavad alla meetri, polegi justkui päris ratsutajad ja üldse, mida teab keegi, kelle lagi on 80 cm, hüppamisest, eks?
Kuidagi nagu ongi kujunenud nii, et kui keegi teeb paar head starti madalal rajal, siis lükatakse poomid kohe kõrgemale ja see edasiminek saab väga kiire. Areng on ju tore küll, aga kui see areng tuleb ratsaniku (või veel hullem variant - hobuse) enesekindluse arvelt, siis liigitatakse need sõitjad (hobused) kõlbmatuteks või nõrkadeks ja võetakse järgmised ette. Ja siis on kisa muidugi suur, et kus on kõik andekad noored ratsutajad ja miks juuniorite klassides on vähe starte ja miks noorte startides on neid veel vähem. Ja üldse, et kus on kõik andekad hobused, kellega suuri sõite teha?

Ja nüüd nende tulemuste juurde tagasi tulles... Need on ju kõik ajast sõltuvad - mis teeb isegi need toredad 80 cm rajad tavaliselt mingiks tohutuks ponide kihutamise festivaliks, kus rada sõidetakse läbi stiilis, kus sa noore ratsaniku elu pärast pidevalt mures oled. Jah, tore, kuni 110 kõrguseni  võib tõesti nii sõita ja tulemusigi saada - aga sealt edasi? Kui sa juba pead hakkama mõtlema, et kuidas teha pöördeid ja kuidas hobune tasakaalus takistuseni viia, siis oleks tore, kui sa teaksid, et sinu istak on siiski kõige suurem mõjutusvahend ja kuskil küürus toolistakus kannusega hobuse ribidesse togides ja kamikaze moodi kihutades tulemust ei ole. Sellest, et sa oma hobusele annad ka maailma siteima kogemuse ja järgmine kord ei rpuugi ta üldse sinuga hüpata, ei maksa rääkidagi. Lisaks muidugi see pealtvaataja koefitsent - ma tegelikult ka vaataksin palju parema meelega kahe enamvähem võrdse sõitja mängu murdosa sekundite peale, kui kellegi läbikukkumist tõrkumise pärast.

Ühesõnaga minu nägemus oleks, et enne kui lastakse algajad isegi 80 cm radasid hüppama, võiks olla olemas paari stiilisõidu või A klassi koolisõidu tulemus. Hetkel on see järgusüsteem käima lükatud - miks mitte seda ära kasutada ja kontrollida, et inimesed kes lähevad hüppama, omaksid III järku koolisõidus? Sest see on tegelikult ka A klass, mis koosneb traavi ja galopivoltidest... Ningi kui ratsutaja ei suuda neid ära teha, siis võibolla on vara sinna galopivoltide vahele takistusi laduma hakata?

Kommentaarid