Nagu ma juba aastalõpu postituses ära mainisin, võtsime aasta lõpus ette järjekordse kolimise. Tõsi küll, seekordne ilmselt on kõige raskema südamega tehtud otsus mis ma üldse olen tegema pidanud. Sellest jõulu-reedest pole möödunud päevagi, kui ma ei kahetseks või ei kahtleks oma otsuses.
Mis muidugi ei ole seotud üldse selle blogi peategelasega. Tema koha pealt on mul puhas rõõm ja täiesti kindel tunne. Ma olen väga äga veendunud, et see on nii õige koht talle praegu ja minule tema sõitjana samuti. Ja seda kergustunnet, mis mul praegu igaõhtuselt talli minnes on, pole mul ikka väga pikka aega samuti olnud. Ilmselgelt oli mul seda stressivaba olukorda vaja.
Samas, eks, ma pole naiivne enam. Ma ei arva, et täiuslikkust on väga olemas. Igal kohal on omad head ja vead, olid ka sellel tallil, kust me välja kolisime. Ja ma üldse ei välista et mõnel päeval kaaluvad selle talli head asjad rohkem kui halvad ja ma tahan sinna tagasi. Praegu oli mul vaja korraks tagasi astuda ja ennast sellest draamast ja hädorust välja rebida. Suured sõnad eks? Aga olgem ausad, inimesed on kord juba nii rumalasti üles ehtitatud, et kui mingi asi sind häirima hakkab, siis muutuvad ka muidu marginaalsed asjad järsku maailma kõige tähtsamateks. See on see olukord, kus minnakse lahku üksteisele karjudes: "...aga sina jätsid prill-laua üles!" Hästi tobe ja mul on natuke kahju, et ma ei suutnud sellest üle olla ja võibolla veel natuke kannatlikult oodata, äkki ikkagi oleks kõik paremaks läinud...
Aga uus! Uus on praegu nii rahulik. Inimesi ei ole üleliia palju, maneež on suurem ja pinnas on hea. Kõik on kuidagi väga zen - isegi arvestades fakti, et tallis tegutseb ratsakool. Hobusega on juhtunud mingi kummaline muutus - võibolla astus ta lihtsalt arengutrepil järgmisele astmele? James on korduvalt maininud, et hobused tihtipeale ei arene mitte nagu kaldteel, vaid rohkem nagu trepil - sõidad ühel tasemel ja järsku tunned, et midagi on paremaks muutunud. Siis tuleb omada nii palju kannatust, et oodata see järgmine astme koht ära ja muuta hobune sellel astmel piisavalt tugevaks. Igaljuhul Callistosel käis see nõks detsembris ära - ja nüüd, hästi ärevalt ootan ma juba järgmist astet :D Inimene on ikka üks kannatamatu ja rahulolematu loom...
Muidugi, eile oli hobune mingi väikse jalahaava saanud ning kuna peale pesemist immitses sealt ikka kergelt verd, siis tundus kuidagi kohatu ratsutama minna. Läksime siis niisama käekõrval maneeži ning vaatasime, kas on mingit longet ka - longet justkui ei olnud, aga päris puhtaks ma ka ei nimetaks seda. Tegime mõned harjutused ja meeldetuletused käekõrval ning oligi selline lebo päev selleks korraks.
Mis muidugi ei ole seotud üldse selle blogi peategelasega. Tema koha pealt on mul puhas rõõm ja täiesti kindel tunne. Ma olen väga äga veendunud, et see on nii õige koht talle praegu ja minule tema sõitjana samuti. Ja seda kergustunnet, mis mul praegu igaõhtuselt talli minnes on, pole mul ikka väga pikka aega samuti olnud. Ilmselgelt oli mul seda stressivaba olukorda vaja.
Samas, eks, ma pole naiivne enam. Ma ei arva, et täiuslikkust on väga olemas. Igal kohal on omad head ja vead, olid ka sellel tallil, kust me välja kolisime. Ja ma üldse ei välista et mõnel päeval kaaluvad selle talli head asjad rohkem kui halvad ja ma tahan sinna tagasi. Praegu oli mul vaja korraks tagasi astuda ja ennast sellest draamast ja hädorust välja rebida. Suured sõnad eks? Aga olgem ausad, inimesed on kord juba nii rumalasti üles ehtitatud, et kui mingi asi sind häirima hakkab, siis muutuvad ka muidu marginaalsed asjad järsku maailma kõige tähtsamateks. See on see olukord, kus minnakse lahku üksteisele karjudes: "...aga sina jätsid prill-laua üles!" Hästi tobe ja mul on natuke kahju, et ma ei suutnud sellest üle olla ja võibolla veel natuke kannatlikult oodata, äkki ikkagi oleks kõik paremaks läinud...
Aga uus! Uus on praegu nii rahulik. Inimesi ei ole üleliia palju, maneež on suurem ja pinnas on hea. Kõik on kuidagi väga zen - isegi arvestades fakti, et tallis tegutseb ratsakool. Hobusega on juhtunud mingi kummaline muutus - võibolla astus ta lihtsalt arengutrepil järgmisele astmele? James on korduvalt maininud, et hobused tihtipeale ei arene mitte nagu kaldteel, vaid rohkem nagu trepil - sõidad ühel tasemel ja järsku tunned, et midagi on paremaks muutunud. Siis tuleb omada nii palju kannatust, et oodata see järgmine astme koht ära ja muuta hobune sellel astmel piisavalt tugevaks. Igaljuhul Callistosel käis see nõks detsembris ära - ja nüüd, hästi ärevalt ootan ma juba järgmist astet :D Inimene on ikka üks kannatamatu ja rahulolematu loom...
Muidugi, eile oli hobune mingi väikse jalahaava saanud ning kuna peale pesemist immitses sealt ikka kergelt verd, siis tundus kuidagi kohatu ratsutama minna. Läksime siis niisama käekõrval maneeži ning vaatasime, kas on mingit longet ka - longet justkui ei olnud, aga päris puhtaks ma ka ei nimetaks seda. Tegime mõned harjutused ja meeldetuletused käekõrval ning oligi selline lebo päev selleks korraks.
Kommentaarid