Jaanuar
Uus aasta algas murtud varba ja pooleldi pügatud hobusega ja kohutavalt külmade ilmadega. Igasugused põnevad treeningud jäid osalemata, sest parem jalg lihtsalt külmus saapasse ära ning kogu detsembris saavutatud progress vajus tagasi maapõhja. Hea koht oli see, kus me edasiste aastate heategevuse projektiks ostsime endale veel ühe hobuse - Ihaste teeneka tunnihobuse Elfati, kes kolis Võrumaale elama.
Veebruar
Külmaga võitlemine jätkus ka sellel kuul. Sain hobused parjasti meeldivalt tagasi töösse ning jäin selle peale hoopis ise haigeks. Elfat kohanes uues kodus hästi ning oli juba uued sõbradki leidnud.
Märts
Jällegi tuleme-töösse-tagasi-ja-siis-teeme-pealesunnitud-pausi kuu. Arvutasin välja, et sellised kuid oli selleks hetkeks tulnud kokku juba 12 järjest. Masendav. Tõotasin endale, et järgmisest kuust muutub kõik. Puhkuselt tagasi jõudes oli puhkenud aga herpese-paanika, ning kinnitatud juhtum oli ka meie tallis. Automaatselt langesid ära kõiksugu külastusplaanid Võrumaale.
Aprill
Tohutu hobustekraadimise kuu. Sain ka väikese paanika koha, kus mulle hommikul helistati ning teatati, et hobune ei toetu ühele jalale. Teel talli jõudsin ma läbi mõelda kõik õudus-stsenaariumid, nende seas ka viiruse tagajärgedele. Ja nagu kirsiks tordil, oli tallis veel üks hobune, kes samal hommikul ei saanud boksist välja mindud. Minu omal oli küll selle muu värgi kõrval süütu abstsess, teisel esialgsele diagnoosiga miskine viirus, mis hilisemal diagnoosil samuti õnneks ei osutunud herpeseks. Küll aga näitas see juhtum kenasti ära, kuidas ja kas suudetakse ohuolukorras regeerida ning mingitestki elementaarsetest garantiini tingimustestki kinni pidada...
Mai
Sellest sai nüüd tõesti see kuu üle pika aja, kus ma ei jätnud ühtegi nädalat ratsutamises vahele. Charlottega tegime stardid koduvõistlusel ning kahel päeval Liivakul. Ning kuigi hobune tundus parem kui kunagi varem, üle 60% ei õnnestunud kordagi kokku kraapida.
Väliplatsidega toimus samuti mingi suuremat sorti draama, samuti hobuste jootmisega koplites.
Juuni
Alustasime väikese soojendusvõistlusega Säreveres, kus saavutasime neljanda koha. Jällegi, oodatud üle 60% tulemust ei saanud. Töötasime Charlottega kõvasti oma harrastajate KÜRi kallal, kui selgus, et töölt mind vabaks ei lasta ning meistrikad jäävad jällegi kättesaamatuks unistuseks. Miks, oo miks, peab harrastajate meistrikaid korraldama neljapäevasel-reedesel päeval?
Elfatilt said eemaldatud kõik rauad ning esialgu paistis lahendus sobivat.
Juuli
Juulis toimus kahenädalane Jamesi laager - jagasin seekord trennid kahe nädala peale laiali, et mitte ühel nädalal vesise nädalaga trenne pealt vaadata. Lõpetuseks tegime ühe väikese 80 cm takistussõidu sutsaka Saksa tallis, kus me küll raja läbisime mõlemas osas puhtalt, ent keegi oli esimeses osas kogunud liigselt sekundeid. Kuu lõpus toimunud koolisõidu võistlustele jätsin minemata, sest oli ilmselge, et Charlotte ei tunne ennast oma sadulas mugavalt ning jäime lootma Saksamaalt tuleva sadulameistri kaasavõetavatele sadulatele.
August
Augustit vist võib nimetada suureks sadulavahetuskuuks. Charlotte sai omale übermõnusa Passieri, mille head mõju ilmselt ei tasu alahinnata, sest juba esimesel koduvõistlusel teenis ta sellega 65.08% ja esimese koha ning me üldse isegi ei saanud selles skeemis näidata ta super lahedaid sammupikendusi. See tulemus tuli olukorras, kus ma platsilt lahkudes olin nutu äärel, sest hobune ei tunudnud läbi terve skeemi hea ja ma olin täiesti veendunud, et James käseb mul peale seda ratsutamise asemel kudumisega tegelema hakata. Tallis sadulat seljast võttes sain ka aru miks hobune hea ei olnud - uus sadul oli turjale vajunud ning selle katki hõõrunud. Lahendusega läks käiku lisatoppimine ning lõpuks jäime lambakarva kasutama. Katkise turjaga ei olnud meil asja ka FEI Challengi võistlusele.
Callistos oli peale suurepärast juulit pisut katki läinud ning temaga tegelesime põhiliselt lihtsalt parandustöödega. Samuti sai kogemata maha müüdud tema hüppesadul, ning hüppamisest pidime suu puhtaks pühkima.
Lisaks käisime Taanis, Euroopa meistrikaid vaatamas. Piletid olid ostetud koolisõidu viimasele üritusele - KÜR. Suu oli kõik see kolm tundi ikka konstantselt üsna lahti.
September
Callistos sai omale uue sadula. Ehku peale netist ostetud ent ootamatult üsna hästi istuv ning mullegi väga mugav. Alustasime uuesti hüppamisega.
Charlotte käis Kurtnas kahepäevasel võistlusel, saades mõlemal päeval neljanda koha. 64,... ja 62,... midagi protsenti. Teisel päeval pekkisin pisut ise sõidu ära.
Lisaks õnenstus osta hea hinnaga treiler, et oleks veel parem võistlustel käia.
Oktoober
Horseshow, nagu ikka. Seekord oli küll üks väga tähtis inimene puudu.
Valmistusime hoolega Ihaste kahevõistluseks. Lisaks sain juurde sõitmiseks Winona, kes oli täiesti imeline mära. Kõik aeg, mis ma selle hobuse seljas veetsin, andis mulle kui ratsutajala nii palju juurde.
Vet vaatas üle meie vanuri - hmabad on üldiselt nii halvas seisukorras, et kaera söömisel pole erilist mõtet. Viisime hobuse üle spetsiaalselt selleks mõeldud vanurit mashile.
November
Charlotte debüüt L klassi skeemis jäi ootamatult ära, kuna paar päeva enne võistlus õnnestus mul oma selg niivõrd pingesse ajada, et isegi voodist tõusmine osutus üsna võimatuks. Kahju, hobune oli valmis...
Samuti jäi ära Callistose kahevõistluse start.
Tallis läks olukord seoses heina kvaliteediga väga hapuks, hobused köhisid järjest, rentnikel olid närvid püsti.
Callistos sai esimest korda koolikud, irooniliselt kohe peale hobuste esmaabi seminari. Vähemalt tundisin ma need kohe ära. Kliinikus veetis 3 ööd, õnneks rabeles välja. Treeningud jäid rohkem tahaplaanile.
Elfatile viisime mashi juurde ning kuna hingamine ei olnud tänu niisketele ilmadele kõige parem, lisasaime menüüsee ka pisut hingamist soodutavat lisasööta.
Detsember
James oli imestunud, et hobune peale kahenädalast puhkust suutis niivõrd hästi tööle hakata.
Kuna lahendusi minu söötmismuredele ei paistnud tulevat, võtsin vastu raske otsuse ning vahetasin talli. Raske sellepärast, et kuigi esialgu paistab uus tall Callistosele väga hästi sobivat - hobune on üle ootuste heaks läinud, siis Charlotte jäi maha. Ilmselt on sellest pigistusest kõhus üsna keeruline lähiajal lahti saada, aga hetkel ei ole võimalik teda uude talli kolida, kuna kohti lihtsalt pole.
Küll on tore, et sai ostetud treiler võistlustel käimiseks ja siis võistlushobune maha jäetud... Ma nii kohutavalt tahaksin teada, kui kaugele see täiesti tavaline torikas minna võiks. Ning lisaks tunnen ma ennast totaalse reeturina, et ma oma maailma nunnuima näoga hobuse lihtsalt nii maha jätsin.
Elfat on kahe kuuga juba kosunud ning ka köha on tagasi tõmband.
Uus aasta algas murtud varba ja pooleldi pügatud hobusega ja kohutavalt külmade ilmadega. Igasugused põnevad treeningud jäid osalemata, sest parem jalg lihtsalt külmus saapasse ära ning kogu detsembris saavutatud progress vajus tagasi maapõhja. Hea koht oli see, kus me edasiste aastate heategevuse projektiks ostsime endale veel ühe hobuse - Ihaste teeneka tunnihobuse Elfati, kes kolis Võrumaale elama.
Veebruar
Külmaga võitlemine jätkus ka sellel kuul. Sain hobused parjasti meeldivalt tagasi töösse ning jäin selle peale hoopis ise haigeks. Elfat kohanes uues kodus hästi ning oli juba uued sõbradki leidnud.
Märts
Jällegi tuleme-töösse-tagasi-ja-siis-teeme-pealesunnitud-pausi kuu. Arvutasin välja, et sellised kuid oli selleks hetkeks tulnud kokku juba 12 järjest. Masendav. Tõotasin endale, et järgmisest kuust muutub kõik. Puhkuselt tagasi jõudes oli puhkenud aga herpese-paanika, ning kinnitatud juhtum oli ka meie tallis. Automaatselt langesid ära kõiksugu külastusplaanid Võrumaale.
Aprill
Tohutu hobustekraadimise kuu. Sain ka väikese paanika koha, kus mulle hommikul helistati ning teatati, et hobune ei toetu ühele jalale. Teel talli jõudsin ma läbi mõelda kõik õudus-stsenaariumid, nende seas ka viiruse tagajärgedele. Ja nagu kirsiks tordil, oli tallis veel üks hobune, kes samal hommikul ei saanud boksist välja mindud. Minu omal oli küll selle muu värgi kõrval süütu abstsess, teisel esialgsele diagnoosiga miskine viirus, mis hilisemal diagnoosil samuti õnneks ei osutunud herpeseks. Küll aga näitas see juhtum kenasti ära, kuidas ja kas suudetakse ohuolukorras regeerida ning mingitestki elementaarsetest garantiini tingimustestki kinni pidada...
Mai
Sellest sai nüüd tõesti see kuu üle pika aja, kus ma ei jätnud ühtegi nädalat ratsutamises vahele. Charlottega tegime stardid koduvõistlusel ning kahel päeval Liivakul. Ning kuigi hobune tundus parem kui kunagi varem, üle 60% ei õnnestunud kordagi kokku kraapida.
Väliplatsidega toimus samuti mingi suuremat sorti draama, samuti hobuste jootmisega koplites.
Juuni
Alustasime väikese soojendusvõistlusega Säreveres, kus saavutasime neljanda koha. Jällegi, oodatud üle 60% tulemust ei saanud. Töötasime Charlottega kõvasti oma harrastajate KÜRi kallal, kui selgus, et töölt mind vabaks ei lasta ning meistrikad jäävad jällegi kättesaamatuks unistuseks. Miks, oo miks, peab harrastajate meistrikaid korraldama neljapäevasel-reedesel päeval?
Elfatilt said eemaldatud kõik rauad ning esialgu paistis lahendus sobivat.
Juuli
Juulis toimus kahenädalane Jamesi laager - jagasin seekord trennid kahe nädala peale laiali, et mitte ühel nädalal vesise nädalaga trenne pealt vaadata. Lõpetuseks tegime ühe väikese 80 cm takistussõidu sutsaka Saksa tallis, kus me küll raja läbisime mõlemas osas puhtalt, ent keegi oli esimeses osas kogunud liigselt sekundeid. Kuu lõpus toimunud koolisõidu võistlustele jätsin minemata, sest oli ilmselge, et Charlotte ei tunne ennast oma sadulas mugavalt ning jäime lootma Saksamaalt tuleva sadulameistri kaasavõetavatele sadulatele.
August
Augustit vist võib nimetada suureks sadulavahetuskuuks. Charlotte sai omale übermõnusa Passieri, mille head mõju ilmselt ei tasu alahinnata, sest juba esimesel koduvõistlusel teenis ta sellega 65.08% ja esimese koha ning me üldse isegi ei saanud selles skeemis näidata ta super lahedaid sammupikendusi. See tulemus tuli olukorras, kus ma platsilt lahkudes olin nutu äärel, sest hobune ei tunudnud läbi terve skeemi hea ja ma olin täiesti veendunud, et James käseb mul peale seda ratsutamise asemel kudumisega tegelema hakata. Tallis sadulat seljast võttes sain ka aru miks hobune hea ei olnud - uus sadul oli turjale vajunud ning selle katki hõõrunud. Lahendusega läks käiku lisatoppimine ning lõpuks jäime lambakarva kasutama. Katkise turjaga ei olnud meil asja ka FEI Challengi võistlusele.
Callistos oli peale suurepärast juulit pisut katki läinud ning temaga tegelesime põhiliselt lihtsalt parandustöödega. Samuti sai kogemata maha müüdud tema hüppesadul, ning hüppamisest pidime suu puhtaks pühkima.
Lisaks käisime Taanis, Euroopa meistrikaid vaatamas. Piletid olid ostetud koolisõidu viimasele üritusele - KÜR. Suu oli kõik see kolm tundi ikka konstantselt üsna lahti.
September
Callistos sai omale uue sadula. Ehku peale netist ostetud ent ootamatult üsna hästi istuv ning mullegi väga mugav. Alustasime uuesti hüppamisega.
Charlotte käis Kurtnas kahepäevasel võistlusel, saades mõlemal päeval neljanda koha. 64,... ja 62,... midagi protsenti. Teisel päeval pekkisin pisut ise sõidu ära.
Lisaks õnenstus osta hea hinnaga treiler, et oleks veel parem võistlustel käia.
Oktoober
Horseshow, nagu ikka. Seekord oli küll üks väga tähtis inimene puudu.
Valmistusime hoolega Ihaste kahevõistluseks. Lisaks sain juurde sõitmiseks Winona, kes oli täiesti imeline mära. Kõik aeg, mis ma selle hobuse seljas veetsin, andis mulle kui ratsutajala nii palju juurde.
Vet vaatas üle meie vanuri - hmabad on üldiselt nii halvas seisukorras, et kaera söömisel pole erilist mõtet. Viisime hobuse üle spetsiaalselt selleks mõeldud vanurit mashile.
November
Charlotte debüüt L klassi skeemis jäi ootamatult ära, kuna paar päeva enne võistlus õnnestus mul oma selg niivõrd pingesse ajada, et isegi voodist tõusmine osutus üsna võimatuks. Kahju, hobune oli valmis...
Samuti jäi ära Callistose kahevõistluse start.
Tallis läks olukord seoses heina kvaliteediga väga hapuks, hobused köhisid järjest, rentnikel olid närvid püsti.
Callistos sai esimest korda koolikud, irooniliselt kohe peale hobuste esmaabi seminari. Vähemalt tundisin ma need kohe ära. Kliinikus veetis 3 ööd, õnneks rabeles välja. Treeningud jäid rohkem tahaplaanile.
Elfatile viisime mashi juurde ning kuna hingamine ei olnud tänu niisketele ilmadele kõige parem, lisasaime menüüsee ka pisut hingamist soodutavat lisasööta.
Detsember
James oli imestunud, et hobune peale kahenädalast puhkust suutis niivõrd hästi tööle hakata.
Kuna lahendusi minu söötmismuredele ei paistnud tulevat, võtsin vastu raske otsuse ning vahetasin talli. Raske sellepärast, et kuigi esialgu paistab uus tall Callistosele väga hästi sobivat - hobune on üle ootuste heaks läinud, siis Charlotte jäi maha. Ilmselt on sellest pigistusest kõhus üsna keeruline lähiajal lahti saada, aga hetkel ei ole võimalik teda uude talli kolida, kuna kohti lihtsalt pole.
Küll on tore, et sai ostetud treiler võistlustel käimiseks ja siis võistlushobune maha jäetud... Ma nii kohutavalt tahaksin teada, kui kaugele see täiesti tavaline torikas minna võiks. Ning lisaks tunnen ma ennast totaalse reeturina, et ma oma maailma nunnuima näoga hobuse lihtsalt nii maha jätsin.
Elfat on kahe kuuga juba kosunud ning ka köha on tagasi tõmband.
Kommentaarid