No muidugi, nii kui hobune läheb heaks, kaob igasugune vingumise tuju ära.
Kuna ma jõudsin arusaamisele, et ma üksi enam ei jõua ja ei saa, siis meil on nüüd abiratsanik/treener, kes jälgib meie tegemisi. Asjad on sellega seoses läinud hoopis teisele tasemele. Ses suhtes, et ega mu hobune ei anna mulle ühtegi ebakonkreetsust andeks, ma pean olema endiselt väga valvel sõites, et ma ei laseks endale pähe istuda. Pisut lihtsam on aga siiski - galopp on aegajalt täeisti hämmastav istuda, traav kohati nii chill ja pehme, et läheb meelest ära, kellega ma parasjagu sõidan.
Hobuse lihastest ma üldse ei räägi - kõrvalt vaadates on selline lihaste mäng tagumikul, et midagi hullu :)
Nüüd jõulude puhul sai tüüp 2 vaba päeva, eks täna ole näha, kas energia on suure tuulega välja joostud või hakkan mina lendama sealt seljast.