Kuidas teha õmmeldud patse?
Mina tegin selle video järgi ja kuna ma Eestis spetsiaalseid nõelu/niite pole leidnud, kasutasin lihtsalt Abakhanist ostetud tömbi otsaga tikkimisnõela ja kumminiiti, mis oli minu hobuse lakale võrdlemisi sarnane. Niit pidi olema kahekordne, ühekordne katkes pingutamisel ära. Aa, ja uudisena korralike koolisõitjate suust: punutud saba on mage, kui sa just poniklassis ei sõida :) Oh, ongi järgmine kord kergem ja vähem tööd.
Aga, ei ole ainult selline ilusalongi postitus. Tegelikult on mul kohutavalt hea meel, sest see nädalane töö Liivaku laagris oli vähemalt laupäevaks kandnud vilja -treeningvõistluse tulemuseks sain ma ABC 1-1 skeemis Jamesilt 67%. Eelmise aasta laagrilõpu tulemus oli 57%, niiet ma ütleks, et on toimunud edasiminek :). Meid filmiti ka ja hiljem videosid vaadates tuli tunnistada, et ma tõesti istun võrdlemisi koledalt. Umbes nagu nädalavahetusel Ruilas R-klassis võistelnud Lätist pärit daam, keda vaadates ma sain aru küll, miks räägitakse sellest, et pigem teha klass madalamal hea sõit, kui klass kõrgemal kuidagi ära sõita. Teised seeniorite tasemel võistlejatest olid head vaadata - istusid ilusti, hobused liikusid, jne. Muide, need kes koolisõidust huvitatud, kas teie arust on ka lahe, et sel aastal oli kõigil meistrikate tasemel konkurentsi? Ses mõttes ei olnud ühtegi taset, kus ainuüksi kohaleilmumine ja üle 50% sõitmine oleks medali garanteerinud... Isegi harrastajatel oli see päris korralik võistlus. Ja ärme üldse hakka rääkima sellest, kui lahe see on, et Ants ja Grete on Eesti meistrid. Ning seda üldsegi mitte poniklassis vaid juuniorites! Igaljuhul suurimad blogiõnnitlused ka veel ja minu arust vääriks see sündmus küll blogi taasavamist!
Aga tagasi teemasse. Lisaks suurepärasele edenemisele ratsastuse poolel, olid meil ka väga lahedad ja head hüppetrennid. Üks trenn oli pisut kehvem kui teised, aga seda puhtalt sellepärast, et hobune tegelikult ei oskanud minu märguannete ja kehva tempoga miskit peale hakata. Ei ärge saage valesti aru, hobune ei tõrkunud ega midagi, hüppas kõik mis ette näidati väga ausalt ja püüdlikult ära. Aga see ei oleks pidanud olema nii raske... Igaljuhul, nüüdsest kõvasti rohkem latitööd! Traavilatid, galopilatid, valiklatid... kõike on vaja harjutada ja teha.
Ilmselgetel põhjustel ma ei lisa oma videosid skeemi harjutamisest, kuigi kui ma saan oma käpad ligi sellele Liivakul tehtud videole, siis võib juhtuda, et te näete enne-vahepeal-pärast videosid.
Mina tegin selle video järgi ja kuna ma Eestis spetsiaalseid nõelu/niite pole leidnud, kasutasin lihtsalt Abakhanist ostetud tömbi otsaga tikkimisnõela ja kumminiiti, mis oli minu hobuse lakale võrdlemisi sarnane. Niit pidi olema kahekordne, ühekordne katkes pingutamisel ära. Aa, ja uudisena korralike koolisõitjate suust: punutud saba on mage, kui sa just poniklassis ei sõida :) Oh, ongi järgmine kord kergem ja vähem tööd.
Aga, ei ole ainult selline ilusalongi postitus. Tegelikult on mul kohutavalt hea meel, sest see nädalane töö Liivaku laagris oli vähemalt laupäevaks kandnud vilja -treeningvõistluse tulemuseks sain ma ABC 1-1 skeemis Jamesilt 67%. Eelmise aasta laagrilõpu tulemus oli 57%, niiet ma ütleks, et on toimunud edasiminek :). Meid filmiti ka ja hiljem videosid vaadates tuli tunnistada, et ma tõesti istun võrdlemisi koledalt. Umbes nagu nädalavahetusel Ruilas R-klassis võistelnud Lätist pärit daam, keda vaadates ma sain aru küll, miks räägitakse sellest, et pigem teha klass madalamal hea sõit, kui klass kõrgemal kuidagi ära sõita. Teised seeniorite tasemel võistlejatest olid head vaadata - istusid ilusti, hobused liikusid, jne. Muide, need kes koolisõidust huvitatud, kas teie arust on ka lahe, et sel aastal oli kõigil meistrikate tasemel konkurentsi? Ses mõttes ei olnud ühtegi taset, kus ainuüksi kohaleilmumine ja üle 50% sõitmine oleks medali garanteerinud... Isegi harrastajatel oli see päris korralik võistlus. Ja ärme üldse hakka rääkima sellest, kui lahe see on, et Ants ja Grete on Eesti meistrid. Ning seda üldsegi mitte poniklassis vaid juuniorites! Igaljuhul suurimad blogiõnnitlused ka veel ja minu arust vääriks see sündmus küll blogi taasavamist!
Aga tagasi teemasse. Lisaks suurepärasele edenemisele ratsastuse poolel, olid meil ka väga lahedad ja head hüppetrennid. Üks trenn oli pisut kehvem kui teised, aga seda puhtalt sellepärast, et hobune tegelikult ei oskanud minu märguannete ja kehva tempoga miskit peale hakata. Ei ärge saage valesti aru, hobune ei tõrkunud ega midagi, hüppas kõik mis ette näidati väga ausalt ja püüdlikult ära. Aga see ei oleks pidanud olema nii raske... Igaljuhul, nüüdsest kõvasti rohkem latitööd! Traavilatid, galopilatid, valiklatid... kõike on vaja harjutada ja teha.
Ilmselgetel põhjustel ma ei lisa oma videosid skeemi harjutamisest, kuigi kui ma saan oma käpad ligi sellele Liivakul tehtud videole, siis võib juhtuda, et te näete enne-vahepeal-pärast videosid.
Kommentaarid