Hobune on kevade saanud. Ja totaalse inimese mitteaustamise. Esmaspäeval tul Marti (tegelikult kaasomanik, kuigi mitte ametlikult) koju ja oli täiesti nördinud. Hobune oli käitunud nagu viimane põrsas ja ega ta suur enam temaga kõndida ei julgenud. Kuna mina juba ammu kergelt kardan teda (küll on tore karta oma lehmikhobust), siis hakkasime mõtlema erinevate lahenduste peale. Esiteks tulid pähe need tallid, kus on karusellid. Aga ilmselt lõpeks seesugune lahendus ainult karuselli suurema lõhkumisega ja sisaldaks kolimist, siis jätsime need kohe kiirelt kõrvale. Abikaasa soovitas minna kuhugi talli, kus saaks palgata tallitöötaja hobusega kõndima - no olgem ausad, kesse viitsiks? Ja kes see olema peaks, kelle kätte ma nii pimesi oma looma usaldaks (siga, aga oma ju ikka)? Niiet see oli ka suht niru variant.
Ja siis ma helistasin. Ja ma üldse ei pidanud paluma ega selgitama - ta sai kohe aru mis mure on ja et ma tõesti enam ise hakkama ei saa. Nii ta siis tegigi teisipäeval ise ja täna näitas ja õpetas Martile. Kuigi ma ise juures ei olnud, oli vähemalt Marti vaimustuses. Hobune kõndis väljas rahulikult - mingid linnud, jala alla jääv jää või liikuvad inimesed polnud järsku enam hirmus. Ja nüüd me teemegi nii, et kõnnime järelvalve all - nii kui midagi juhtuma hakkab, saab kiirelt asju parandada ja muuta.
Aga kogu jutu mõte oli selles, et aitäh, Nina. Ma tean küll, et sa loed :)
Ja siis ma helistasin. Ja ma üldse ei pidanud paluma ega selgitama - ta sai kohe aru mis mure on ja et ma tõesti enam ise hakkama ei saa. Nii ta siis tegigi teisipäeval ise ja täna näitas ja õpetas Martile. Kuigi ma ise juures ei olnud, oli vähemalt Marti vaimustuses. Hobune kõndis väljas rahulikult - mingid linnud, jala alla jääv jää või liikuvad inimesed polnud järsku enam hirmus. Ja nüüd me teemegi nii, et kõnnime järelvalve all - nii kui midagi juhtuma hakkab, saab kiirelt asju parandada ja muuta.
Aga kogu jutu mõte oli selles, et aitäh, Nina. Ma tean küll, et sa loed :)
Kommentaarid