Haikemaja

Seekord siis küll õnneks mina, mitte hobune. Mis aga hobusele sugugi rõõmustavam ei ole, sest kuna ma olin paar päeva ikka üsna pikali maas ja ma pole jüudnud veel sõitjale asjade võtmeid anda, siis pidi ta boksis passima. Küll mul oli hea meel, et ta on tallis, mis pakub boksipuhastust! Sest tavalisel juhul oleks ma saatnud Marti kordetama või jooksutama, aga kuna tema oli sama haige kui mina, siis ei saand seda ka teha. Õnneks lastakse hobused vähemalt pooleks päevaks välja, niiet tappev just ei olnud.
Eile otsustasin siiski ennast kokku võtta ja poissi jooksutamas käia. Puhastasin, kaitsmed ja nöörpäitsed ja väike maneež. Loom on ses mõttes väga tubli, et kuigi mul pole olnud võimalust tükk aega talle lahtiselt jooksutamist teha, täitis ta mu käsklusi väga täpselt. Ilmselt polnud ta viitsinud ka ta erilist mudakopli rallit teha, sest nüüd tuli eputada nii mis andis. Traavi oli võimalik ainult pikendusi tehes joosta (miks mina teda nii liikuma ei võiks saada, ah?) ja galopis oli taguots mõned korrad ikka väga kerge üles lendama.
Hiljem jalutasime veid ringi ja näksisime muru. Mingid lapsed tulid väga rõõmsate nägudega ja üritasid juttu alustada, küsides "Kes see siis on?". Kuna mul oli paha olla ja üldse, mul on endalgi laps kellega tegeleda, said nad mult vastuseks üsna tõreda "Hobune" ja tõmbasid seepeale uttu:)
Ilmselt pole veel minust täna erilist sõitjat, lasen Martil pisut kordet teha ja müsli ette anda ning proovin ennast homseks vormi saada.