Ostsin hobusele natuke lihaseid taastavat pulbrit (igaks juhuks, nohh) ja lonkamine on hetkel unustatud teema, niiet meil käib töö ja vile koos. Sõna otseses mõttes. Sest kui sul keegi tallis pidevalt vilistab ( ja Võsa vilistab), siis mingil hetkel sa avastad, et ise ka üritad vilistada. Aga ma ei oska nii väga vilistada, niiet ma siis ajan suu prunti ja kujutan ette, et ma vilistan mingit vahvat viisijupikest.
Kuna ma laupäeva hommikul olin tubli ning teenisin pisut raha, siis suundusin seda kohe ka kulutama, Viljandisse. Vaja oli tegelikult ainult martingali, aga sai ostetud ka turvajalused, kolmeosalised suulised, väike valtrap, kalossid, murukrihvid ja õunamaitseline LikIt (mis pisteti nahka paari päevaga). Tegelt oleks tahtnud endale ka pisut õhemaid täisnahkade ratsapükse, aga kuna siukseid polnud, siis ei hakkand suvalisi ostma ka. Sest olgem ausad, kolm paari trenni pükse on enam kui küll (kuigi ühed on väga vastikust materjalist).
Hobune ise on väike rahulolev põrsas. Sai temaga ükspäev maastikul käidud, õnneks on ta võrdlemisi rahulik ja mõnus sõita - kuigi galopis kiirendades kipub ta ristlema hakkama. Ja loomulikult ei taha ta traavile jääda, kui esimene hobune ees minema tuiskab... Kuna seltsiline on meil pisut treenitum, siis teda ei tõmband see pisike galopiots isegi hingeldama, samas kui minu oma oli isegi võrdlemisi higine.
Õnneks on meil üks tiik, kus pärast trenni pisut sulistada, ja seda teevad enamus hobuseid heal meelel. Tups on ära õppinud, et kui esijalaga kõvasti vett "kraapida", siis ta saab mind ka pritsida.
Oleme teinud ka paar hüppetrenni. Ei midagi kõrget ega ülemäära keerukat, vaid rahulikult. Mul kipub olema peale pikemaid pause see, et hüppamise tunne läheb täiesti käest ära ja ma olen nagu algaja. Aga tuleb vaikselt tagasi, ja siis läheb juba kõvasti paremini.
Kuna ma laupäeva hommikul olin tubli ning teenisin pisut raha, siis suundusin seda kohe ka kulutama, Viljandisse. Vaja oli tegelikult ainult martingali, aga sai ostetud ka turvajalused, kolmeosalised suulised, väike valtrap, kalossid, murukrihvid ja õunamaitseline LikIt (mis pisteti nahka paari päevaga). Tegelt oleks tahtnud endale ka pisut õhemaid täisnahkade ratsapükse, aga kuna siukseid polnud, siis ei hakkand suvalisi ostma ka. Sest olgem ausad, kolm paari trenni pükse on enam kui küll (kuigi ühed on väga vastikust materjalist).
Hobune ise on väike rahulolev põrsas. Sai temaga ükspäev maastikul käidud, õnneks on ta võrdlemisi rahulik ja mõnus sõita - kuigi galopis kiirendades kipub ta ristlema hakkama. Ja loomulikult ei taha ta traavile jääda, kui esimene hobune ees minema tuiskab... Kuna seltsiline on meil pisut treenitum, siis teda ei tõmband see pisike galopiots isegi hingeldama, samas kui minu oma oli isegi võrdlemisi higine.
Õnneks on meil üks tiik, kus pärast trenni pisut sulistada, ja seda teevad enamus hobuseid heal meelel. Tups on ära õppinud, et kui esijalaga kõvasti vett "kraapida", siis ta saab mind ka pritsida.
Oleme teinud ka paar hüppetrenni. Ei midagi kõrget ega ülemäära keerukat, vaid rahulikult. Mul kipub olema peale pikemaid pause see, et hüppamise tunne läheb täiesti käest ära ja ma olen nagu algaja. Aga tuleb vaikselt tagasi, ja siis läheb juba kõvasti paremini.
Kommentaarid