Lugu sellest, kuidas ma oma esimese medali sain

Meie viimane võistlus jäi juunikuusse - ja see läks üsna pekusse. Juulis pidime kodus uuesti proovima, aga siis läksid kõik Perilasse võistlema ja meile rahvast ei jätkunud ning võistlus tuli ära jätta. Nüüd oli Saksas aga linna meistrivõistlus ning võimalus sõita kaht kergemat L skeemi ning seda ju ei saanud kasutamata jätta.

Päev enne õnnestus mul unustada, et mul tegelikult pole sepa käed ja vasaku käe sõrmed korralikult ära kõrvetada... loomulikult enne trenni. Ja kuna ma selliste väikeste asjade koha pealt olen jube õrnuke, siis ma halasin viimase minutini ning läksin siis ikka ratsutama, sest ma olin lubanud E-le, et läheme võistlema koos ja althüppamise variante polnd. Trenn oli kräpp. Kõik mis nädala jooksul oli mängeldes välja tulnud, oli nüüd ilmvõimatu.

Pühapäeval oli esimese sõidu soojendus sama. No ei lähe liikuma, tee mis tahad. Ja ma olin esimene startija ka veel. Skeem ise oleks võinud olla parem... suurepärane jalavahetus kontrakaarel ei aidanud punktidele kaasa, samuti ka paar traavisammu sammuosas.

Teise skeemi soojendus seisnes ainult liikumises. Sai pisut parem, aga lõpus väsis ta siiski ära ja ma pidin iga sammu toetama.

Pilt instast, juhul kui te usu, et mul medal on

Mõlemas skeemis sain ma kolmanda koha ja seega ka pronksi. Wohooooooo!

PS. teeme nii, et keegi ei lähe kontrollima, mitu võistlejat peale minu seal veel oli. Nii kõlab pronksmedal palju paremini, kui te ei lähe :)