Trennidest... vol miljon?

Nähtavasti olete te kõik juba aru saanud, et mingit mõistlikku juttu siit kanalist enam ei tule, sest ma saan lõpuks jälle ratsutada ja see on vist ainuke asi ka, millest ma kirjutada tahan.

Kuna pinnas väljas ei olnud veel nädala algul sõidukõlbulik, siis olime endiselt sisse naelutatud. Ja kuna meil on hüpperennid teisipäevast neljapäevani ja ma pole veel hobusejuhtimisvõtetes väga kindel (ausalt, kui sa oled muga samas tallis ja ma lähenen galopis paremast jalast, siis võib vabalt juhtuda, et ma ei keera välja. Olete hoiatatud), siis mul oli sunnitud puhkus. Marti oli solidaarne ja puhkas ka - sest tegelt pole väga tore 20x40 maneežis hüppajate vahel laveerida. Koolisõidudiivade värk, nohh.

Reedel aga latid lubatud ei ole ja oli meie kord teha maneežis tormi. Ma olin kergelt öeldes juba tüdinud sellest üksi pusserdamisest ja sundisin Marti mind juhendama - mida ta ka meeleldi tegi, sest teiste käsutamine on ta eriala. Ning, oh imet, kes oleks võinud arvata - läks paremaks. Lausa niipalju, et ma sain isegi täisistakus ringi tuuseldada ja sain paremast jalast galoppi ja isegi pooltel kordadel pööratud sinnapoole kus ma tahtsin. Laupäev oli umbes sama tore.

Näete, mis ma mõtlen?

Pühapäeval aga olid meil Dina ja Alla trenne andmas ja sellist võimalust ei saa ju kasutamata jätta. Ma hellitasin küll lootust, et ehk ma saan ise... aga tundus mõistlikum siiski Marti saata. Ise ma vedasin oma väikse beebi kaasa ja vaatasin kõrval ja huuverdasin Dina külje all, sest moodsad raadiosaatjad on küll treenerile ja treenijale mugavad, ent vabakuulajad ei tea üldse, mis toimub. Ja kuidas ma muidu tean pärast ta kallal targutada, et võta see jalg seal õla pealt ära ja pane sadulavöö juurde.

Pärast kodus Marti vaatas videosid ja teatas, et Charlotte on talle ilmselgelt liiga väike hobune ja tal on suuremat vaja. Callistos on muidugi veel väiksem, seega ärge imestage, kui ma varsti mingi tohutu koolisõiduelaja seljas starti ilmun :D

Eile, ehk esmaspäeval oli suurepärane ilm (täna ka muide, kesä vist siiski jõuab kunagi kohale) ja me läksime õueplatsile sõitma. See on natuke nagu see kevadlinnukeste laul, kus "lapsed, kes kui vangis olnud, pole ammu murul käind". Õnneks muidugi mära on meil korralikus vanuses printsess ja ei tobetse mingi väljakolimise pärast, aga sammus oli pisut erksust küll rohkem tunda. Ning seoses õuehooajaga ei pea ka enam hüppajatele teed andma ja saab palju-palju rohkem ratsutada! Sisemeistrikatele ilmselt ei jõua siiski...