Jõulukalender. 4

Kunagi ammu avastasin ma Pintresti. Ilmselgelt pole see suurepärane sait enamikele tänapäeval mingi uudis ja kas armastavad või on ükskõiksed pinnijad. Muidugi, mina kuulun nende esimeste hulka. Seega kui ma leidsin selle suurepärase idee, siis ma teadsin kohe milliseid ajakirju ja milliseid rihmasid ma seal kasutada tahan.

Selleks, et ise valmistada sellist pinki läheb sul vaja:

  • Hunnik hobuseajakirju
  • Kahte vana jaluserihma
  • Ühte patja
  • Puidust alust (mille saamiseks on sul erinevaid võimalusi - sul on osav lapsevanem, osav elukaaslane, osav tuttav või sa oled ise hirmus osav)
Minul on osav abikaasa - ta küll väga tihti siin blogis ei figureeri, sest temast on see hobusepisik küll kauge kaarega mööda läinud - aga kui ma palun tal ühtkomateist hobuste tarbeks meisterdada, siis seda teeb ta küll heal meelel. Muidugi, oma vineerist võistluskappi ootan ma juba 5 aastat... Aga selle väikse järi aluse meisterdas ta küll üsna kiirelt valmis.
Järi alus on puidust, ja väikeste avadega rihmade läbipanekuks. Ma näitaks teile seda lähemalt, aga tõsiasi on, et kuna see järi on juba üsna tükk aega valmis, siis alumine ajakiri oli sinna värvi külge kleepunud ja ma lihtsalt ei saanud seda sealt ära. Pindala vastab tal just nende ajakirjade suurustele, mis kasutusele läksid. Tõmba rihmad läbi avade.

Edasi tuleb laduda kõik ajakirjad järile. Muidugi ma kasutasin ka meie "Oma Hobusid"!

Kui ladumistöö on valmis, siis aseta kõige otsa padi. Minul on kasutuses spetsiaalselt selle järi tarvis õmmeldud padi, kuid kui sul on olemas õiges suuruses padi, mida siin kasutada, siis võid õmblemise etapi vahele jätta. Kui ma teeksin midagi teisiti siin järi juures, siis ma järgmisel korral teeksin padja alla aasad, kust rihmad läbi tõmmata, et oleks mugavam istuda.

Tadaa! Ongi valmis. Siin pildil on hästi näha, miks ma need aasad sinna alla teeksin, aga noh, olgem ausad - ega tegemist ei ole ju mingi mugava tugitooliga, vaid hea võimalusega hakata midagi peale oma muidu niisama tolmu koguvate ajakirjadega. Kui mul oleks tall, siis mu kontoris oleks täpselt sellised toolikesed.

Ning väike hoiatus! Kui te tahate seda tooli kasutada ülemisel korrusel, aga kavatsete meisterdada alumisel, siis hoidke mingi jõujunnu käepärast. Läikival paberil ajakirjad ühes sellises hunnikus koos on väga rasked ja mina seda tooli näiteks trepis alla kanda ei jaksaks.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Niuks, varsti ei olegi enam Oma Hobu. Tuleb taas lugeda ainult ingliskeelseid väljaandeid.
Anonüümne ütles …
Kui OH jätkab oma pseudoteaduse nurga kirjutamisega (aka kõik teglinskid, kes kirjutavad nn. hobulähedasest käsitlusest), siis mina ei jää seda ajakirja väga taga nutma. Variant 2 oleks samas, et ajakiri kolib internetti ja igaüks saab oma kasutajatunnustega ajakirja lugeda. Trükikulu oleks kohe olemata, lisanduks ainult veebilehe ülalpidamine.
Liidia ütles …
Ma olen täitsa nõus, et viimasel ajal kipub OH lugemine olema selline pooletunnine üritus ja lõpuks pean tõdema, et miskit põnevat nagu ei näinudki. Jah, jube lihtne on kurta, et küll on kehv ja ise mitte aidata midagi põnevamaks teha - aga päris sellisel kujul, ma arvan, seda edasi tootma ilmselt ei peaks. Eriti pean silmas ka vormilist külge - kas meie väikesetiraažiline niššiajakiri peab olema just täpselt nii kvaliteetsel paberil ja liimköites?
Anonüümne ütles …
Selleks, et tunda ära hea toit ei pea ise olema hea kokk, eks? :) Ehk siis selleks, et hinnata ajakirja ei pea olema ise tingimata ajakirja väljaandja.

Mulle väga meeldis, kui OH-s kirjutas A.Laving treenimisest ja treeningpüramiidist. Sellele järgnenud R.Pilli artiklid olid ka huvitavad. Varasemalt on OH piltidega kajastanud P.Elsoni jt trenne. Olukorras, kus häid treenereid napib on iga selline artikkel hea, sest ennast on vaja täiendada ka nendel, kes elavad saartel või Ida-Virumaal. Ning kui omad treenerid ei soovi seda ette võtta, siis miks mitte tõlkida artikleid teistest väljaannetest?

Samuti nautisin ma artikleid ja intervjuusid meie oma hobuinimestest- sepad, veterinaarid, treenerid, groomid jne. Nii palju huvitavat oleks tegelikult ju kirjutada- kuidas meie tüdrukud käivad välismaal end täiendamas ja sõidavad maailma parimate juhendamise all. Või kajastada erinevaid kliinikuid? Või siis lugeda erinevate tõugude ja tallide tutvustusi.

Ma ei taha kuidagi uskuda, et ajakirjas saabki olla ainult mingite võistlustulemuste refereerimine, mille sisutühjust varjatakse suurte piltidega. Või siis seltside omavahelised ärapanemised.

Uh, sai hingelt ära :)