Trennine nädalavahetus

Ma olen iga kuu enne Jamesi tulekut kindlal seisukohal, et ma olen piisavalt vormis, et kogu see nali kannatamata kaasa teha. Iga kuu saan ma tohutu pettumuse osaliseks, sest juba reede õhtul on mu lihased surma äärselt valusad ja kaks järgnevat päeva mööduvad valust läbi sõites. Sel korral lisasin ma pühapäeva veel ka mu täiesti uued Königs Favorit saapad - sest nohh, ma sain need laupäeval ja need olid ilusad ja miks mitte, eks. Jap, saapasaagat ei tulnudki, sest mul õnnestus skoorida need FB hobutarvete grupist ja need sobisid perfektselt!

Aga trennid siis. Reedel oli minu kavas kaks hobust. Alustasin Charlottega, sest ta vaatab alati nii solvunud näoga ukse vahel, kui Callistos esimesena sõitma võetakse. Ja no, etskae, üllatust, ikka ma ei sõitnud teda piisavalt edasi ja ikka ma tõstan käed üles olukordades, kus ma peaks need all hoidma ja ikka ma eeldan hobuselt vähemat kui ta tegelikult on võimeline tegema. Ja nurgad - miks ma lihtsalt ei võiks iga nurka läbi sõita? Minu jaoks on nurgad nagu spa, kus ma puhkan ja siis sirgele tagasi jõudes pean hakkama tegemata tööd tasa tegema. Paneks sisemise sääre lihtsalt vastu hobust, oleks kogu probleem olemata.

Callistos oli väga hea poiss, kohe näha, et Marti liigub temaga õiges suunas. Jah muidugi, ma ootan talt ilmselt rohkem pehmust, kui ta tegelikult ise hetkel suudab või tahab pakkuda ja selle asemel, et teda püsiva kontaktiga toetada, ma lasen kontakti lahti ja pean siis hakkama seda tagasi korjama.

Laupäeval olid mul kõik lihased seisus, mis oleks eeldanud tõsist puhkepäeva - aga ei, sain hoopist veel rohkem edasi sõita. Ja kokku võtta. Ja külje peale sõita. Ja edasi. Ja kokku. Ja galopis sama uuesti. Kas ma ütlesin, et kõik oli väga valus?

Marti ja Callistos olid head lapsed ja harjutasid jalavahetusi. Väga hea, sest minu jaoks on jalavahetused müsteerium, mis ilmselt saab saatuslikuks mu olümpiakarjäärile.

Pühapäeval pidin ma otse loomulikult jalga panema oma uued saapad. Ja siis nendega takistusi tassima. Ja siis minema koplisse, sest Martile avanes selline vaatepilt:

ja ta sai südari, et hobune on lootusetult suremas ja ta ei uskunud mind, et ta lihtsalt chillibki päikse käes. No igaljuhul lõpuks tegi Callistos väikse rullimise ja oli valmis alustama oma trennipäeva. uued saapad ei olnudki ratsutamiseks väga hullud - ja nägid fäncyd välja ka. Kuna maneežis käis hüppamine ja õhtuks oli oodata viievõistlejaid, kolisime oma trenni õue. Esimest korda sel aastal! Kuigi platsil oli hobuselapsi ja teisigi, kes seda õues ratsutamist nii loomulikult ei võtnud, siis ma esialgu oli vähe mures oma uute saabaste pärast - et noh, kui hobune mu maha viskab, siis lootus, et ma (a)püsti saan ja (b)hobusele järgi joosta suudan, oleks olnud nullilähedane.

Õues ratsutamine uute saabastega

Õnneks oli Charlotte väsinud nädalavahetusest ja üldse ei häirinud teda see õues ratsutamine karvavõrdki, niiet seda ohtu ei olnud. Küll aga pidin ma hobust edasi sõitma nagu segane ja kokku võtma nagu veelgi segasem ja lõpuks sai James pahaseks ja võttis mult steki ära ja kasutas seda korra või paar ise. Siis sain ma pahandada, et ma ise kasutan stekki nii palju ja õrnalt, et hobusel on sellest sügavalt ükskõik ja see pidi niikuinii hobuse jaoks nõmedam olema kui ühe korra päriselt ütlemist. Muidugi lõpptulemusena oli  hobune vist esimest korda elus nii sääre ees, nagu üks hobune peab olema ja siis ma ei suutnud teda jälle galopis piisavalt edasi sõita ja sain jälle selle eest pähe. Natuke masendav oli, aga teisalt - kui ma tegelt ka tahan võistelda ja tulemusi saada, siis peabki olema konkreetsem ja nõudlikum. "Evenly boring" nagu James mu sõidustiili nimetab, medaleid ei too.

Marti tegi ka midagi Callistosega, aga ma olin nii väss, et ma ei näinud.

Aga, ma lähen proovin siis pühapäeval Kurtnas oma ühtlaselt igavat stiili parandada mõningate põnevamate kohtadega ja uued saapad jäävad seekord koju. Karistuseks, sest nad olid pahad ja tegid mul kõik jalad valusaks.