Dina Ellermanni trenn Kilgi tallis

Kunagi, kui mul veel hobust ei olnud, siis ma hullult tahtsin hobust, et teha just täpselt selliseid asju - pakkida oma hobune treikusse ja minna kellegi huvitava treeneri trenni. Kui ma nägin, et Kilki on tulemas Dina (aususe huvides käis Alla ka), siis ma kohe tahtsin minna. Küll aga olin ma lubanud ennast selleks nädalavahetuseks ära Saksa rakendispordi korrapidajaks ja see pidi käima ka pühapäeval, niiet ma üldse ei hakanudki rabelema. Laupäeval selgus aga, et kombineeritud rada sõidab ainult 3 paari ja seega oli mõtekas kahepäevane võistlus üheks päevaks kokku lükata ja järsku oligi mu pühapäev puhta vaba, et ainult diivani peal varbaid liigutada ja teed ning küpsiseid süüa. Muidugi, uudishimu sai must võitu ning graafikut vaadates selgus, et üks Dina trenn on täpselt vaba. Sinna läks mu küpsised ja tee siis. 

Mära muidugi oleks arvanud, et tema pigem jääks koplisse hängima, mitte ei hakkaks nüüd kuhugi trenni sõitma. Treileriga. Aga nagu tavaliselt, siis ma tema arvamust ei küsinud enne kui me Kilgis juba kohal olime. Ma kunagi ammu olen käinud Dina trennis korra, Callistosega, ja juba siis hämmastas mind tema entusiasm (?). Sest noh, kuigi me mõlemad teame, et antud treeningolukord ei ole püsiv (milles on mul siiralt kahju), siis ta treenib sind nii, nagu teda päriselt ka huvitaks su käekäik ja see, kuidas sa edaspidi hakkama saad selle üritusega.

Kuigi, tuleb tunnistada, et midagi rabavalt uut ma ei kuulnud, sest alustalad, eks. Aga juba see, kui teine treener ütleb sulle väga sama asja, aga sõnastab oma lause teisiti, on väga suur asi. Sest vahel klikib see paremini paika, kui keegi ütleb sulle, "liiguta suulist" asemel "pigista sidrunit" ja sa saad täpselt aru, mida sa tegema pead. Ja no neid natuke teistmoodi sõnastusi kogunes selle trenni peale väga palju ja ma arvan, et seda harjutuste hulka arvestades, mis me seal ette võtsime, siis mul klikkis mõned asjad nagu rohkem selgemaks. Eks nüüd selgub, kas ma suudan neid asju produtseerida siis ka, kui treeneri hääl mu kõrvas igal sammul abi ei paku.

Seega ma leian, et see 7 tundi, mis ma varvaste liigutamise asemel teises tallis trennis käisin, läks täiega asja ette. / tundi muidugi sellepärast, et Kilgi on üks neetud koht - seal on nii lahedad inimesed, et kui sa sinna jõuad, siis sealt ära minna on väga raske.

Ja põhiline... sisemine ratse ei ole midagi, millest ma peaks sikutama. Iialgi. Kunagi.