No ütleme nii, et seekordne võistlusteks valmistumine oli väga karm. Kuna ma olen nii jube sweet (James ütleb, endale tundun pigem sikutava koletisena) on mu armas hobuke kiirelt ära õppinud kõrvalehiilimise tööst. Ehk siis ta lõdvestab ilusti, jookseb ilusti ja pöörab ilusti - aga ainult siis kui ratsmekontakt on olematu ja trennist pääseb minimaalse tööga tema poolt. Loomulikult on niisama sellise pika hobusega suhtleiselt mõnus sõita, ei mingit vaidlust teemal kellel kui palju ratsmeid on ja kes sinna rippuma tohib jääda. Aga enne võistlusi tulin geniaalsele ideele skeemi filmida. Lõppkokkuvõttes on pikalt lippavat hobust suhteliselt keeruline õiges kohas toimima saada ja roppu inetu näeb välja ka ja no lihtsalt pole ju kuidagi õige. Loomulikult pidin ma hakkama seda kohe parandama (aga kessse krt on nii loll, et nädal enne võistlusi hakkab tegema suuri muudatusi, kui hobune tegelikult täiesti toimib?) Laupäevane trenn lõppes sellega, et üks seisis keset platsi ja oli väga väga kurb hobuse seljas ja täiesti valmis mitte võistlema.
Muidugi, seda mul ei lastud ju teha ja nii me siis leidsimegi end pühapäeva hommikul patse punumast. Muideks, vahemärkusena - patse õmmelda on nii palju lihtsam ja efektiivsem kui kumme kasutada! Esimene, lihtne ABC 1-1 läks teglikult täiesti rahuldavalt: 63,056%. Kuna ma sõitsin väljaspool arvestust, siis kohta ei saanud. Küll aga oli kõigile A tasemel tulemuse saanud paaridele ette nähtud rosett (ma seda ausalt ei teadnud, niiet olin vahepeal juba jõudnud võistlusvormi seljast heita), niiet selle ma skoorisn küll :D
ABC 2-2 ei olnud katastroof. 61,250% ei saa nimetada kuidagi katastroofiks. Küll aga, hoolimata ühest vales kohas galoplitõusmisest, oli aeglusfest. Nagu teglikult ka, enam vähem ei ole lihtsalt võimalik liikuda. Nii olid ka kommentaarid kohtunikult seotud sõnadega energia, aktiivsus ja puudumine. Üks helge hetk oli ka - peatus A-s, mis sai normaalsed hinded ja oli üldse ilmselt kogu skeemi õnnestunuim koht. Paremusjärjestuses olin ma 10nes. Ei midagi helget - aga aga - ma polnud viimane!

Hetkel on käimas Liivaku laager, kus me hommikuti teeme koolisõitu (nii umbes 6.30 hommikul) ja õhtul hüppame. Tunda on, et hobune väga enam ei viitsi, aga väga palju ei protesteerigi ja mõned helged hetked on siiani täiesti olemas olnud. Muide, kas teie teadsite, miks suulisi pesema peab? Mina siiani teadsin, et peab, aga mitte keegi ei olnud seda kunagi põhjendanud, ma isegi polnud väga mõelnud sellele. Põhjus on väga lihtne - see kuivanud löga, mis sinna külge jääb võib hobust väga kõvasti ärritada. Noh, umbes nagu keegi paneks talle liivapaberi suhu. Mõnel õrnema suuga loomal võib see päris palju ikka haiget teha, ja kuna me tavaliselt ju hobuse suud seestpoolt ei kontrolli, siis ongi hobused halvad ja kanged hoopis võibolla nii väikese asja pärast... Teinekord on põhjuseid asjade taga ikka väga hea teada.

Tiia tegi must pilte ka Kilgi võistlusel:

Peatus

Maailma uimaseim galopp