Tundub, et meie Ameerika raudtee on selleks korraks seljataha jäänud ja käsil on korralik tõus. Juba kaks nädalat oleme me jõudnud iga(!) trenni lõpuks meeldivasse ja täiesti toimivasse punkti, kus hobune on lõdvestunud ja mul jääb üle teda lihtsalt pisut rohkem impulssi sõita. Ilmselt peaksin ma galopiosa tegema pisut varem trenni jooksul ära, et see hea koht meie treeningus pisut kiiremini iga kord kätte saada.
Eile oli muidugi huvitav koht, kus trenni alguses oli tunda, et midagi on valesti. See tähendab, hobune ei sikutanud, ei ajanud lõugu üles ja jooksis traavi, reageerides kõigile mu kiiruse muudatustele väga kenasti. Aga tunne oli väga vale. Mingi hetk ma avastasin, et see tuleb ju sellest, et ta tegelikult ei ole kontaktis, vaid jookseb lihtsalt nõgusa seljaga. Ainuke vahe eelneva eluga oli see, et minu hobune ei hoia oma pead all, kui ta selja nõgusaks ajab - tema jaoks on see automaatne "lõug üles" situatsioon. Vähemalt on ta saanud aru, mida ma temalt ootan - ja olegem ausad, õigetpidi olevat hobust on tükk maad kergem tagasi kontakti sõita.
Vähemalt on mul nüüd variant, et Liivakul ei peagi pahupidi loomaga võistlema.