Kuna inimestel on yldiselt väga erinevad graafikud, siis on mingeid yhisõidu kokkuleppeid väga keeruline teha. Niisiis võtsin ma neljapäeval südame rindu ja suundusin maastikule. Riputasin oma helkurvarustuse (kuigi oli päev, aga no nähtavus ei ole kunagi paha teinud) loomale külge, panin telfonist ühte kõrva muusika mängima ja nii me läksimegi. Enne kontrollisin veel telefonitsi Tiialt üle, et kas ma ikka tohin nendesse kohtadesse minna ja kuna ei olnud ühtegi takistust... Siis jah, ei saanud enam mööda ka hiilida.
Ja olgem nüüd väga väga ausad - ma põdesin jumala ilmaasjata. Ok, kahe koha peal oli väike ehmatus (lärmavad mehed katust parandamas ja puu otsa roniv orav) aga see oli täiesti andestatav ja arusaadav ja minimaalne. Traavisime pisut ringi, kõndisime küngastest üles-alla ja paar väikest galopiringi. Hobune oli palju mõnusam, kui koos teiste loomadega - ei olnud ju vaja kellelegi järele kihutada ja sai omas tempos kulgeda.
Täna oli meil Nina trenn. Alguses tegime sammus küljendamist, mis tuli üsna rahuldavalt välja - kuigi ise vusserdad seljas natuke üle ja ongi elu kohe poole raskem. Siis tulid traavis ja galopis tempo muutused. See enam nii kerge ei olnud, aga midagi meil lõpuks siiski kuskilt tulema hakkas ka. Vasakule galopis oli kõige mõnusam - seal oli see tunne, et kui eglustamise kohale lähenesid, kohe teadsid, mis teha tuleb ja kõik toimis. Teistpidi nii hea enam ei olnud, peab pisut harjutama. Nina ütles ka, et traavis on kõik trenniskäiad suht osavad juba ja jääb mulje, et oskavad teha aga galopis laguneb kõik koost. Soovitas rohkem galopile tähelepanu pöörata edaspidi.
Ja olgem nüüd väga väga ausad - ma põdesin jumala ilmaasjata. Ok, kahe koha peal oli väike ehmatus (lärmavad mehed katust parandamas ja puu otsa roniv orav) aga see oli täiesti andestatav ja arusaadav ja minimaalne. Traavisime pisut ringi, kõndisime küngastest üles-alla ja paar väikest galopiringi. Hobune oli palju mõnusam, kui koos teiste loomadega - ei olnud ju vaja kellelegi järele kihutada ja sai omas tempos kulgeda.
Täna oli meil Nina trenn. Alguses tegime sammus küljendamist, mis tuli üsna rahuldavalt välja - kuigi ise vusserdad seljas natuke üle ja ongi elu kohe poole raskem. Siis tulid traavis ja galopis tempo muutused. See enam nii kerge ei olnud, aga midagi meil lõpuks siiski kuskilt tulema hakkas ka. Vasakule galopis oli kõige mõnusam - seal oli see tunne, et kui eglustamise kohale lähenesid, kohe teadsid, mis teha tuleb ja kõik toimis. Teistpidi nii hea enam ei olnud, peab pisut harjutama. Nina ütles ka, et traavis on kõik trenniskäiad suht osavad juba ja jääb mulje, et oskavad teha aga galopis laguneb kõik koost. Soovitas rohkem galopile tähelepanu pöörata edaspidi.
Kommentaarid