Keegi ei blogi ju enam?

Ma vahel tunnen, et lühi formaadiline sotsiaalmeedia on üle võtnud arhailise päeviku pidamise traditsiooni. Isegi minul - alates oma hobustele suunatud insta konto avamisest pole ma tundnud vajadust blogida. Ometigi on mul pidevalt keelel asjad, mis tahaks kuhugi välja paisata ja leida kas vastuargumente või nõustumist. Ma kunagi kaalusin isegi podcastimist, aga mulle nii ei meeldi kuulata oma häält ja üksinda mikrofoni eest yappimine vist pole ka päris huvitav.

Igal juhul, teeskleme, et vahepealseid aastaid justkui poleks olnud ja proovime uuesti. 

Mina ja mu girlpower Una ja Romi

Tere, mina olen Liidia. Alustasin selle blogiga ammu, oma esimese hobuse omanikuna ja tahtsin üles märkida meie teekonna. Hea uudisena, blogi nimitegelane tembutab 22 aastasena endiselt, aga ammugi enam mitte üksinda. Minu hobuseteekonnale on nii mõnedki neljajalgsed lisandunud - Elfat, Charlotte, Una, Romi, Summi ja Joonas. Lisaks veel mõned mitte meie perele kuuluvad loomad, kes on südamesse hoolimata sellest pugenud.

Juba seitsmendat aastat elavad mul kodus hobused ning esialgu väiksest varjualusega kopli situatsioonist on välja kasvanud karjamaa, pisikese sisetalli, rentnike, platsi ja kerkiva mini maneežiga kodutall. Meie talli on jõudnud inimesed, kellega koos olemist ja tegutsemist naudin ma kogu hingest ja kuigi seljataha on jäänud raskeid hetki, on kõik nad mind toetanud ja erinevatest aukudest välja rebinud.

Minu teekonda vahepealsel ajal saab jälgida mu instast, ma siia ei hakka seda ümber kirjutama. Kokkuvõtvalt võiks lisada, et ma olen jõudnud oma hobuseeluga kohta, kuhu ma poleks osanud unistadagi, et ma kunagi tee leian ja väga tihti avastan end mõttelt, et kui uskumatu see teekond on olnud ja kui tänulik ma olen, et ma olen just siin ja, et meil on veel radu, mida avastada.

Una on mulle väga palju õpetanud hobuste kohta ja ma kindlasti ei ürita väita, nagu see kõik oleks püha tõde ja mitte miskit muud moodi poleks võimalik... aga ma vahel tunnen, et ma tahaks oma kogetut jagada, et ehk kellelgi teisel oleks lihtsam, või nad märkaks midagi, mille peale nad muidu ehk polekski tulnud.

Ma ei liialda, kui ütlen, et Una on olnud kõige keerulisem hobune, keda ma olen tundnud. Tänaseks ma tean, et ta on üdini heatahtlik, ent tema peas ja kehas on nii palju deemoneid, et tal on väga raske vahel nendest üle saada. Minu jaoks on ta hobune, kelle toimima saamine tundub justkui 1000 tükiga pusle kokkupanek - ning kõik tükid on ühevärvilised.  Kui sa üritad aidata teha ühe nurga alt, siis pead jälgima, et viis muud asja ei hävineks samal ajal.

Mida ma mõtlen sellega? Noh, lihtne näide tänavusest suvest. Unat häirivad putukad väga. Tal ei ole sweet itchi, ent ta keskendub ainult putukate vastu võitlemisele ning unustab söömise. Lahendus tundub lihtne - putukatekk? Loomulikult on tal putukatekk. Ent siis ei suuda ta oma pead paigal hoida ja vehib sellega ainult. Mask. Nüüd seisame järgmise probleemi ees - tema kabajad on kehvapoolsed ja raudu kulub suvel nagu sokke, sest proua peksab maad, et vabaneda tüütutest putukatest oma jalgade ümber. Nojah, küllap siis on aeg olla see inimese, kes tõmbab oma hobusele jalga putukakaitsmed. Ning ühtäkki tundub kõik jälle ilus ja hea ja hobune sööb ja on õnnelik ja rauad püsivad. Aaa, taustinfo, Una elab 24/7 väljas, sest ta muidu kipub köhima - seega putukakaitse vahendid on tal peal koguaeg.

Ühel öösel sajab vihma ning järgmisel päeva õhtul hobuselt maski maha võttes avastad, et kallis hobusemask on ära hõõrunud kogu põse. No ikka nii, et leemendab ja karv maas. Putukakaitsmed on oma karvastest servadest hoolimata sama teinud jalgadega ning sõrgatsi all on nüüd samuti nahk maas. Putukateki rihmad on sama teinud tagakintsudega. Väljas valitseb endiselt kuumus ning sa otsustad hobuse päeval sees hoida, et haavandid saaks rahu ja hobune rahus süüa, tood talle sõbra, sest üksinda tallis ta hullub. Õhtuks hobune köhib, sest ta tõesti ei kannata üldse sees olemist. Ilma tekkideta väljas tõmbleb. 

Ja nii on iga asjaga tema puhul. Kui ma mingeid oma ala proffe hoiatan tema puhul, et me ei saa seda teha, sest juhtub A või B stsenaarium temaga, siis nad kõik kahtlevad minus - ah, jälle mingi harrastajast omanik, kes paisutab asju üles. Eip, mul on kolm hobust veel ja nendega ma saaks kõik tehtud - aga see üks, see on eriline lumehelbeke. Ma ei liialda, ma lihtsalt tunnen oma hobust. 

Ning samal ajal - kui ta käitub teistmoodi kui tavaliselt, siis ma tean, et midagi on mööda. Tavaliselt tuleb ta mulle koplis vastu ja kui ta keerab otsa ringi ning minema läheb, siis on selge, et teda häirib miski. Just kuu aega tagasi läksin teda koplist otsima ning ta jooksis galopis minema. Ma muidugi üldiselt ikkagi püüan ta kinni ning selgus, et ta oli oma tagajala ära lõhkunud ning see oli paistes ja soe. Saime siis hoopiski ravikuuri teha. Samuti saab ratsutades väga kiiresti aru, kui mingid asjad hakkavad tekkima alles ja ma tunnen probleemid seljast enne kui need kõrvalt nähtavad on. 

Kogu see Una kompott on mind pannud paremini mõistma hobuste toimimist ning ma olen jõudnud arusaamisele, et enamik hobuseid tahavad "head" olla rohkem kui sulle lihtsalt "ära teha". Kui miski on pidevalt halvasti, siis üldiselt on selle taga mingi konkreetne füüsiline vaevus. Omaniku ja ratsutaja ülesanne on seda mõista ja teha vahet olukordadel kus füüsiline vaevus on kergesti lahendatav - näiteks eelmisest trennist hell lihas, mis soojenduse ja painutamisega taas tööle hakkab - või on tegemist suurema probleemiga, mille vastu läbi ratsutamine ei aita.

Kas ma siis ise olen nüüd selles osas ilmeksimatu ja ei tee kunagi ühtegi viga? Ei. Kindlasti mitte. Näitena talvest - Romi pidi minema Jamesi trenni, kuid päev varem tundus ta täiesti "vale". Romile meeldib joosta, kui ta ärritub, siis ta jookseb kiiremini, üldiselt ma ei pea teda kunagi edasi sundima, pigem leidma tasakaalu, et kuidas teda tagasi hoida nii, et ta ratsme taha ei kipuks minema. Ja sel päeval mu jalad lihtsalt surid - ma pidin igat sammu küsima. Õige pea tulin ma maha ja panime ta kordele, kus ta ka mingit erilist entusiasmi üles ei näidanud. Õnneks oli treener järgmisel päeval tulemas ja ma liigselt ei muretsenud, et küllap ma saan vastused.

Järgmisel päeval oli sama lugu. James polnud Romi ammu näinud ja arvas, et ta lihtsalt ignob mind. Proovisime mis me proovisime, hobust me ellu äratada ei suutnud. Tallivahel vaatasin ma talle otsa ja ta oli nii võõrast nägu ning kuidagi tekkis mul mõte teda kraadida. Jep, oligi kõrge. Ehk jälle, tuleb oma sisetunnet usaldada, hobuste olek ja toimimine ei muutu iialgi üleöö. 

Ning teise nurga alt - ka ratsutaja ei muutu nii kiirelt. Kui eile kõik toimis ja täna ei saa hobust traavi, siis kumbki teist pole kaotanud oma oskusi, põhjus miks täna ei klappi ei saavuta võib peituda hoopis eelmisest trennist väsinud lihastest või koplis korraldatud trallimisest. Ma vanasti lasin oma enesekindlusel nii tugevalt langeda sellisest asjadest, kuid nüüd ma püüan seda meeles pidada, et ka minu oskused ei haihtu, eriti kui ma järjepidevalt teen enda ja hobustega tööd.

Kõige suurem muutus

Kõige suurem muutus jäi eelmises postituses mainimata.

Peale 2017 Ruila Baltic Dressage League etappi sain ma aru, et hoolimata sellest, et Charlotte on maailmatuma tublim hobune ja pingutab minu jaoks rohkem kui keegi oleks temast kunagi eeldanud, on tal omad piirid. Tema keha on üsna pikk ja ta on loomupoolest väga downhill. Ehk et selleks, et vähegi paista normaalses olekus, peab tema pingutama rohkem kui teised ja minu oskustega ratsanikul on väga keeruline kunagi temaga produtseerida skeemi, mis näeks välja pingutama ja harmooniline. Lisaks vanus, juba enne ostu olnud tervisemured ja me jõudsime sinna kohta, kus tuli tõdeda, et kui ma tahan teha võistlussporti, siis varem või hiljem on mul vaja uut hobust. Jäime esialgu selle juurde, et aasta pärast hakkame otsima.

Aga siis läks Charlotte katki ja oli selge, et uus hobune peaks tulema kiiremini. Minul tuli idee anda Callistos renti, James leidis mul mõned variandid proovimiseks Taanis ja järgmisel hetkel olid juba lennupiletid broneeritud ja kiivrid pakitud.

Hobuste proovimine oli täiesti omaette kogemus! Ma kahtlesin algul, et kas ma üldse saan aru, et mis mulle meeldib ja kuidas ma peaks oskama valida. Aga tuli välja, et saan aru küll.

Esimene hobune, kellega me seal sõitsime oli Una. Põnevuse tapmiseks ütlen ma, et nii kui ma tema selga istusin, siis ma olin nagu kodus Charlotte seljas. Jah, ta liikus paremini ja see krdi kodu asus 178 cm kõrgusel, aga see tunne oli sama. See, et ok, kui sa oled minu vastu hea, siis mina ka hoolitsen su eest. Ja see oli nii tore tunne. Ilmselgelt kohene favoriit.

Järgmises tallis proovisime me 3 hobust. Esimene oli Jazzist, suur must ruun. Ta liikus nagu noor jumal. Ma sain kõik tehtud tema seljas, samuti Marti. Ainuke asi oli see, et hobune ei olnud pikalt töös olnud ja ta kartis kõike. Ja seda oli tunda – ta tundus nagu püssirohu tünn. Mõnele paremale ratsanikule ühesõnaga suurepärane hobune. Teine oli 5 aastane, kes oli 2 nädalat sadulas olnud. Temaga näiteks ei olnud sellist tunnet, tema tundus hästi hakkaja ja sõbralik. Kolmas mära oli hall, täitsa kihvt kõrvalt vaadates, aga seljast ta sai kohe aru, et need siin pole üldsegi mingid päris ratsutajad ja iga tasakaalu muutuse peale avaldas oma arvamust. Üsna kiirelt tuli tahtmine tema seljast maha tulla.

Viimases tallis oli meil umbes 7 hobust proovida. See oli hästi raske hommik, sest ma sain kõne, et Callistos vaevleb koolikutes, Tiit ei saa kohale minna ja teine arst tegi paanikat. Ehk keskendumine oli jube raske. Aga see oli ka ainuke tall, kus meil Martiga arvamused täiesti lahku läksid. Minu lemmikuks ostus üks pisut vanem hall mära, kes oli nii kerge sõita mulle. Ta liikus ise ja pruukis mul ainult mõelda, et nüüd galopp, kui ta juba oligi galopis. Ta oli väga lahe. Ja siis kui Marti sinna selga läks, jalad korra ümber hobuse pani, arvas mära, et selle hullu ma küll viskaks mahagi. Teine lahe kogemus oli üks suur kõrb ruun, tema oli ka oma mootoriga, hästi mõnusa galopiga ja selline igati mõnus sõita. Marti jällegi tundis, et hobune jookseb tal alt minema. Ning see, kes Martile meeldis, oli minu jaoks täiesti võimatu liikuma saada. 

Nädalavahetuse lõpuks oli meil selge, et kui keegi, siis see esimene hobune. Una on meie mõlema jaoks paraja suurusega, õiges vanuses, väga hea sugupuuga ja korras mõistusega. Jah, selleks, et sellist hobust osta meie hinnaklassis, peab olema mingi kala. Una kala on see, et talle on pisut kunagi miskit korraldatud ja tal läheb aega, et inimesi usalda ja tal on vaja väga konkreetseid piire ja tegelikult väga oskuslikku sõidustiili, sest liigne sakutamine ja togimine talle ei sobi. Ta on nõus, kui sa teda korrigeerid, kui ta on selle ära teeninud, aga kui sa kasutad stekki, siis kui ta midagi valesti teinud ei ole, siis on tagumine ots kiirelt maast lahti. Kui sa ei ole võimeline hoidma ühtlast kontakti või sikutad liigselt suulist, siis hakkab ta peaga vehkima. Kui sa ei ütle, et sa tegelikult ka eeldad edasiliikumist, siis ta ei liigugi. Ja teisalt, kõike seda tehes ta ei ole ohtlik, ei ürita sind maha visata ega kuidagi muudmoodi vastik olla. Kui asjad väga hulluks lähevad tema jaoks, siis ta pidi suruma oma ratsaniku vastu seina, ootama kuni too maha rahuneb ning siis vangi vabastama. Õnneks meil ei ole asjad nii kaugele läinud. Samas, need hetked, kui sa teed kõik õigesti… Siis on ta nii pehme, nii sujuv ja nii päris. Kõike seda me teadsime juba siis kui me otsustasime ta osta. Sest nohh, kui selline hobune sind ratsutama ei õpeta, siis ei õpeta sind ükski.

Kuidas uuesti alustada?

Nojah. Võib vist väita, et aasta 2016 jõulukalender jäi pooleli. Mul nagu ajusoppidest meenub, et toona oli kiire, külalishobuga ratsutamine võttis kogu tähelepanu endale ja nii tal läks.

Tuleb tunnistada, et 2 aastaga ei ole palju muutunud. Noh, mõni väiksem ja suurem asi.
Callistosest on saanud täiskohaga minu hobune. Marti sõitis temaga kuni 2017 septembrini, kuni mul tuli geniaalne mõte osta endale uus hobune. Aga kes see jaksab üüritallis pidada 3!!!! hobust - mõeldud tehtud. Miks Callistos? Sest temaga oleks tulevasel üürnikul võimalik harrastada ka takistussõitu. Rendil oli Callistos 3 kuud, mille jooksul selgus, et ma ei ole kuigi hea rentija ja kui asjad ei lähe nii, nagu mina arvan õige olevat, siis ma hakkan muretsema. Ja siis ma hakkasin ise sõitma. Alguses ma üldse ei osanud ja järsku käis mingi klõps ja asjad hakkasid toimima ja ma enamus aega olen väga rahul temaga. Eks meil vahepeal on selline pikaajalise abielu tunne, kus mõlemad tunnevad üksteist väga hästi ja kasutavad nõrkusi ära, aga üldjuhul on rohkem nii, et kui ma usun, et ma oskan ja saan, siis tema ka pingutab.

Charlotte oli 2017 hooajal nii nii nii tubli! Külalishobu andis mulle palju teadmisi ja oskusi juurde ja see kandus üle ka temale ja meil läks niiiiiii hästi. Sisemeistrikatele me kahjuks ei saanud, sest ma olin tookord ise haiglas ravil ja kartsin, et mul kogu suvine hooaeg saigi juba läbi, aga isegi peale enam kui kuuajalist pausi ta kannatus minu nõrkuse ära ja aitas mind tagasi tulla. Me isegi võitsime ühe A klassi. Ja kui tuli aeg teha päris meistrikate vabakava, siis ma olin nii fakken võitmatu – kõik rasked kohad, mis ma mõtlesin, tegi ta vastuvaidlemata kohe ära ja kõik skeemid, mis ma võistlesin, lasi ta ennast nii hästi sõita. 

Ning siis ühel hommikul, kui ma läksin talli, et minna Tartu meistrikatele medaleid võitma, leidsin ma koplist lümfangiidis hobuse… Ilmselgelt me medaleid ei võitnud, vaid ma sain vaadata, kuidas teised seda teevad. Ja siis ma tegin lolluse – ma oleks pidanud otsustama, et ka päris meistrikad jäävad nüüd ära, aga ma ei otsustanud nii. Päev enne ära sõitu oli esimene kord, kus ma ei saanud oma küri läbi sõita, sest ta lihtsalt ei teinud asju enam. Isegi siis ma oleks võinud öelda, et kuulge, kuulge, miskit on valesti. Aga ma tahtsin minna ja ma lootsin, et see oli lihtsalt selline one off. Ei olnud.

Ma ei tea, kas midagi oleks teistmoodi läinud, kui ma oleks lasknud tal paraneda tookord ja mitte palunud minu jaoks olla tubli võistlushobune. Igal juhul hakkas ta lonkama ja midagi nähtavat viga tal polnud. Ilmselt mingi sügaval asuv lihasrebend. Ravi – 4 kuud jalutamist. Pärast jõule uus lümfangiit, mis ravile alluda ei tahtnud ja ma olin juba kindel, et nüüd on kõik.

Talve lõpus hakkasime me uuesti sõitma ja ta oli nii tubli. Me küll liikusime vaikselt ja ilma eeldusteta. Mu beebik (kes muidugi ei ole enam suurem asi beebik) teatas, et ta tahab ka ratsutada ja Charlotte selga julgesin ma ta kaasa võtta. Suve lõpuks mängisin ma mõttega, et äkki me isegi saaksime teha mõne kohaliku A klassi stardigi. Isegi Jamesi trennidesse juba jõudsime.

Ning siis uuesti. Jalg paks, ravile ei allu. Kuu aega ravisime me teda. Alles siis kui vet ütles, et nüüd on viimane asi proovida, siis läks paremaks. Me käisime kuu aega tallis nii, et ma olin kindel, et täna ma pean helistama ja kutsuma viimast korda arsti. Õnneks jälle nii ei läinud.

Tänaseks on Charlotte kolinud karja ja elab seal ning tundub, et see toimib. Meile soovitati ka võtta talt rauad alt, et tekitada parem vereringe tolles jalas. Muidugi, meil ei ole võimalik pidada hobust 24/7 talvehooajal väljas Kilgis, ent kui peaks tekkima vajadus, siis ilmselt tuleb meil selline koht leida. Hetkel käib ta 10 minutit üle päeva kordel ja jookseb puhtalt, ent antud hetkel ei ole mul isegi plaanis temaga ratsutama hakata. Kui juhtub, et ta on kevadel endiselt hea, siis ilmselt maastikul jalutada ta võiks, aga see on selline „elu näitab“ mõte…

Jõulukalender 2

Ma olen kohutav harakas. Mulle meeldib kõik läikiv, aga mul on pidevalt see mure, et need asjad ei sobi omavahel kokku. Seepärast on vahel natuke tore unistada, et kuidas ma küll uuel hooajal kõik kohtunikud ära pimestan.

Abiks selle juures on näiteks Pearly Ponies

Reaalsus on see, et ilmselt ma siiski nii sädema lähiajal ei hakka...

Jõulukalender alustab jälle

Tadaa! Kuigi sellel aastal on elu palju kiirem ja niisma ringipikutamist tüki maad vähem, üritan ma jälle! Kõiksugu põnevat jõulu- ja niisama kraami iga päev ning 24 korda järjest!

Alustan ma väga vajalikust. Väljas on külm, ja mulle meeldib lumi ja meeldib külm, aga mulle ei meeldi, kui minul isiklikult külm on. Sellepärast olen ma talviti kasutanud softshell pükse - aga kahjuks said mu eelmised püksid otsa juba 2015 kevadel. Kuna eelmisel talvel ma poleks ühtegi paari ära mahtunud ja mul polnud reaalselt vajagi, siis olen ma saanud talvepükste ostmist edasi lükata. Nüüd on sellega kõik muidugi, püksid tuleb osta!

Horseshow ajal leidsin ma ühed väga lahedad - pehme fliisvoodriga, mis on plaju soojem kui lihtsalt softshell. Et aga ratsutaja ei peaks talveks eraldi saapaid ostma, lõpeb fliisiosa põlvest ära! Nii mahub saabas ikka jalga!

Pükse saab Eestist kohapealt sellisest poest nagu Bullstar.

Mismõttes 3 kuud?

Ma muudkui istusin ja mõtlesin, et kohe ma kirjutan oma blogisse - aga kõik mõtted jäid poolikuks ja kuidagi tühjaks. Ja nii ma siis täna avastasingi, et viimasest postitusest on möödas pea kolm kuud ja see koht on siin justkui välja surnud.

Tegelikult oli nii, et pisut oli masendav. Nohh, esiteks, et ma ei saanudki kunagi oma vormi nii heaks, et ma oleks tahtnud meistrikatele minna. Jah - mul oli kvalifikatsioon olemas aga kuidagi ebaõiglane tundus minna võistlema mingi keskmise koha pärast ja teha sellega nii paljudele minu inimestele tüli. Mis ei tähenda, et ma muidugi ei käinud terve meistrikate nädalavahetus ringi nagu tige päkapikk ja kõigi ja kõige peale ei torisenud. Lugu leevendas muidugi fakt, et meister tuli meie tallist!

Septembris oli veel paar võistlust, kuhu ma ka hirmsasti tahtsin minna aga Callistos korraldas meile väikse koolikuralli ja kõik vabad finantsid said sinna paigutad ja nii jäi see ka ära. Seega oli mul alles ainult plaan Veskimetsas osaleda. Aga seal oli ainult A klass harrastajatele ning treileril oli miskit korrast ära, niiet jäi see ka sujuvalt ära. Ning hea oligi, sest siis otsustas Charlotte, et talle aitab terve hobune olla ja muretses endale müstilise vea, mille kohta ükski vet miskit öelda ei osanud. Väljendus see nii, et vasakut külge katsuda ei saanud, sest hobune hüppas eest ära justkui oleks ta elektrilöögi saanud. Sadula sain talle selga nüüd - 4 nädalat hiljem. Ehk, et ta samasse vormi saada kui ta enne oli - see võtab nüüd kaks kuud aega (ma usun endiselt teooriat, et selleks, et hobune puhkuseeelsesse vormi tagasi saada, läheb aega kaks korda nii palju kui ta puhkas), eeldusel muidugi, et selle müstilise vigastusega on kõik ja see ei jätnud püsivaid jälgi või lähisajal ei kordu.

Muutustest nii palju veel, et kuni kevadeni on mul esinemas üks külalishobu, kes on sigaandekas ja kellega ma ei oska üldse ratsutada. Aga õppida on talt väga palju, niiet ma surun hambad risti ja ratsutan ikka. Väheke hakkab juba tulema ka.

Nonii, see on küll täitsa huvitav asjade käik

Colleen Kelly kaebab Adelinde kohtusse Parzivali väärkohtlemise pärast Rios ning rollkuri kasutamise pärast.

Loomulikult pidin ma kohe välja uurima, kellega on tegemist. Tuleb välja, et tegemist on kliinikutreeneriga, kes tegeleb peaasjalikult ratsaniku istakuga. COTHi foorumist leiab isegi teema tema tegevuse kohta. Lühikokkuvõte: enamik inimesi tunneb, et on petta saanud ja ei ole miskit kasulikku õppinud. Seatakse kahtluse alla tema väide, et ta on olnud Austraalia koolisõidumeeskonna olümpia longlistis.

Samas, üks teine foorum kiidab teda jällegi taevani. See on muidugi Parelliga tegelevatele inimestele suunatud ja CK on koos Lindaga välja andnud biomehaanika DVD.

Niiet kaks erinevat arvamust. Mis edasi saab, näitab ilmselt aeg.

Edit: COTHi foorumis teema selle kohta. CK on ühinenud ning sõna võtmas.

Lugu sellest, kuidas ma oma esimese medali sain

Meie viimane võistlus jäi juunikuusse - ja see läks üsna pekusse. Juulis pidime kodus uuesti proovima, aga siis läksid kõik Perilasse võistlema ja meile rahvast ei jätkunud ning võistlus tuli ära jätta. Nüüd oli Saksas aga linna meistrivõistlus ning võimalus sõita kaht kergemat L skeemi ning seda ju ei saanud kasutamata jätta.

Päev enne õnnestus mul unustada, et mul tegelikult pole sepa käed ja vasaku käe sõrmed korralikult ära kõrvetada... loomulikult enne trenni. Ja kuna ma selliste väikeste asjade koha pealt olen jube õrnuke, siis ma halasin viimase minutini ning läksin siis ikka ratsutama, sest ma olin lubanud E-le, et läheme võistlema koos ja althüppamise variante polnd. Trenn oli kräpp. Kõik mis nädala jooksul oli mängeldes välja tulnud, oli nüüd ilmvõimatu.

Pühapäeval oli esimese sõidu soojendus sama. No ei lähe liikuma, tee mis tahad. Ja ma olin esimene startija ka veel. Skeem ise oleks võinud olla parem... suurepärane jalavahetus kontrakaarel ei aidanud punktidele kaasa, samuti ka paar traavisammu sammuosas.

Teise skeemi soojendus seisnes ainult liikumises. Sai pisut parem, aga lõpus väsis ta siiski ära ja ma pidin iga sammu toetama.

Pilt instast, juhul kui te usu, et mul medal on

Mõlemas skeemis sain ma kolmanda koha ja seega ka pronksi. Wohooooooo!

PS. teeme nii, et keegi ei lähe kontrollima, mitu võistlejat peale minu seal veel oli. Nii kõlab pronksmedal palju paremini, kui te ei lähe :)

Rio koolisõtjatel tehtud

Nüüd, kui ViaPlay on otsustanud hakata toredaks ja üle kanda kõiki järelejäänud ratsaüritusi olümpialt (yay, ei peagi kuskil küüsi närima ja ootama, et kas piraatülekanne hakkab tööle või mitte), sai koolisõit loomulikult läbi. Muidugi väga tore on, et sai KÜRigi vaadata viisakalt!

Kuna kogu hobuinternet on täis uudiseid sellest, kuidas Charlotte ja Valegro võitsid ja kuidas Charlotte sai abieluettepaneku (muide, nad on tegelikult kihlatud juba aastaid, lihtsalt kuupäev on paika panemata. Seega hõisked stiilis "She said... yes!!!" ei ole ju enam väga asjakohased? "She said 20th october!!!" oleks nagu õigem?) ja kuidas sakslastel on taaskord peatamatu koolisõidutiim ja Isabelist on saanud kõige edukam olümpiakoolisõitja (mis te arvate, kas Anky oleks konkurentsi pakkunud, kui ta võistleks?) ning kõik muu selline.

Ma ei hakka seega siin kõike kordama.

Kaks lugu aga jäid natuke hinge. Esimene tuleneb sellest artiklist. Eriti lõik, mis puudatab Venemaa võistlejat, Inessa Merkulovat. Ma olen täiesti nõus, et Mister X näol on tegemist erakordse hobusega - ka olen ma nõus, et ratsutaja võib-olla ei küündi päris teiste selle klassi ratsutajate tasemele. Samuti, olles näinud neid soojendamas, siis ei ole kindlasti tegemist paariga, kelle moodi ma tahaksin olla. Siiski, kas te kujutate ette, kui paha võib olla ratsutajal lugeda sellist juttu enda kohta? Ma saan aru, et ilmselt väljateenitud tekst ja aus - aga siiski... *

Teine lugu puudutab Parzivali. Ma olen üsna veendunud, et Hollandi varupaar ilmselt neab end maapõhja, et nad otsustasid mitte kaasa reisida. Mis selle loo juures naljakas on, on see "hairline fracture" lugu. Ausalt, kui Adelinde oleks nii tundliku käega, et poole skeemi pealt aru saada, et ta on sõitnud oma hobuse lõualuu sisse mõra... siis võib-olla ta poleks seda sinna tekitanudki :D.


* Ei, ma ei arva, et ratsutajaid ei tohiks avalikult kritiseerida. Lihtsalt miskipärast puges kogu see sõnastus hinge ja tekkis korra kujutluspilt, et kui sa oled oma hobusega jõudnud olümpiale (misiganes teid pidi see siis ka juhtus) ja sa tead, et sa ei teinud oma parimat tulemus ja oled pettunud niikuinii ja siis sa loed veel selliseid sõnu. Ma saan aru, et olümpia on siiski võistlus aga teisalt peaks olema tegemist ka natuke nö "rahvaste sõpruse" teemaga ju?

Ma vaatan olümpiat

Nii, ma leidsin kanali, kust saab vaadata olümpia ülekandeid ilma installimisteta - tõsi vahel rootsikeelsena. Aga nohh, parem kui mitte olümpiat vaadata.

Ning kuna ma millaski tegin tähtsa näoga blogi tarvis twitteri (desktop modes jookseb kõrval kastis feed, muidu on leiab mu siit) siis ma kasutan nüüd selle ära live kommentaariumiks. Sest mis võiks olla veel toredam, kui vaadata olümpiat kellegagi koos! Mul kodus nimelt ei ole tööpäevadel kedagi, keda see huvitaks...

Niiet, kes veel üksi peab vaatama, siis võib muga ühineda ja omapoolseid väljaelamisi edastada.

Hollandi meistrid

Läinud nädalavahetusel toimus mitmeid tähtsaid võistlus. Loomulikult Aacheni suursündmus, mis sel aastal oli pisut tagasihoidlikum võistlejate koha pealt - olümpiaks ettevalmistumine on teinud omad korrektuurid. Inglased valisid koduse Hartpury vormi näitamiseks ning hollandlasid pistisd omavahel rinda meistrivõistlustel. 

Oodatult oli tipus Glocki meeskond: Väikese ringi meistrid olid Edward Gal ja Zonik ning hõbedal Hans Peter Minderhoud ning Dream Boy. Pronksile sõitis end Emmelie Scholtens Doradol. Video on võitjate vabakavast.

Suure Ringi tulemused aga oli põnevamad. Kõigepealt teatas Gal, et Undercover ei osale seekord, kuna talle tundub, et hobune pole selleks pingeks valmis. Hea otsus, arvestades eelmisel aastal EM-il toimunut. Esimeses ringis tuli ta esikohale hobusega Voice ning Minderhoud Johnsonil oli taas teine. Küll aga piisas sellest tulemusest ilmselt selleks, et saada kinnitatud olümpiakoondisesse, sest teises ringis Gal ei osalenud: "et hoida hobust Rio jaoks". Seega jäi meistritiitel sõltuma vabakavast. Siin suutis teha väga ilusa esituse Diederik van Silfhout Arlandol ning sellega ka meistritiili teenida. Hõbedal Minderhoud ja Johnson ning pronksil Adelinde Cornelissen ning vanameister Parzival. Viimase kohta suutsid netitreenerid juba väljendada pahameelt, et 19 aastane hobune peaks olema pensionil, mitte osalema olümpial. Mina isiklikult olen teisel arvamusel - kui hobune ikkagi on nii heas vormis, et selliseid tulemusi välja sõita, siis miks mitte? 19 ei ole mingi raugaiga. 

Videos jälle võitjate vabakava. Ma muidugi ei tea, kas mul on kehv silm või mingi muu viga, aga peale selle paari nägemist Normandias, on nad mulle tundunud kui Hollandi toredamaid kooslusi. Muide, ratsutajal on veel paar GP hobust, kelledest ühe nimi on Vorst. Suurepärane nimi eestlase arvates!

Hollandlaste nädalavahetus ei lõppenud mitte ainult meistrite väljakuulutamisega - nimelt tegid nende ratsaliit ning peatreener Johan Rockx teatavaks ka Rio meeskonda pääsenute nimed:

• Diederik van Silfhout - Arlando
• Hans Peter Minderhoud - Johnson
• Edward Gal - Voice
• Adelinde Cornelissen -  Parzival
• Madeleine Witte-Vrees - Cennin (varupaar)

Muide, jube tore oli Eurodressage lehelt tulemusi jahtima minnes leida esimesena just Ruila CDI nimekirjast. Jei Eesti!

Kiire elumärks

Jah, ma olen endiselt elus. Ei peaks, aga olen.

Mul on nimelt lõppenud just päev 11 ja trenn 12... koos treeneriga. Seega ma enam ei ole väga alles.

Lisaks läheb Marti homme Ruilasse stjuuardima ja mina jään üksi kahe hobusega. Ma olen juba ühed püksid puruks sõitnud selle ürituse käigus, ilmselt läheb veel üks paar.

Hea uudis on see, et hobune on selline:

Muidugi, hobuse motiveerimine on selline... raskevõitu. Täna näiteks me hüppasime soojenduseks. 

Suvised allahindlused

Terve aasta lükkasin ma edasi varustuse ostu, sest nohh, paksudel pole vaja ju. Nüüd olen ma tagasi, endises vormis ja hissand, kus ma vajan asju. Niisis, olge valmis, sest pealiskaudsuse kuninganna tuleb jälle!

See kui sul on päris mitu sadulatekki, ei tähenda, et üks rohkem liiga teeks?

Mul on hetkel neopreenist vöö ja selle võistluseelne puhastus on ... paras peavalu

Värvivalik! Mära ju tahab roosasid?

Uued fluffyd koplipäitsed Callistosele

Nahast päitsed! Kõigile! Kirssidega!

Softshelle pole ka kunagi liiast

Kalossid hävinevad meie majas kiirelt

Sest võistlussärk peab ju redika all peidus olles ka ju kena olema

Uued putukatekid

Ja sobivad mütsid

Hüppevaltrappe oleks ka vaja, sest nohh, keegi lubas hüppama hakata

Reaalsus muidugi on see, et ilmselt ma ei osta miskit, sest ma just ostsin uue kiivri ja ma olen edev ja tänu sellele pidin ma ostma fäänsi kiivri ja nüüd mul pole raha. Lohutuseks võib öelda, et tegelt ma saan ka ilma kõigi nende asjadeta hakkama...