Et kõik ausalt ära rääkida, on maastikud olnud minu jaoks alati raske teema. Minu esimene maastikusõit lõppes kukkumisega – see oli korralik õhulend noore perutava hobuse seljast ja pärast seda valdas mind hirm. Kui teised minu treeninggrupist käisid pidevalt Taevaskoja radadel, siis mina hoidsin eemale.

Täiskasvanuna ratsutamise juurde tagasi jõudes oli mu unistus, et kunagi suudan ma galopeerida mererannas – vabalt ja hirmuta. Kui me Una saime, oli algus temaga nii raske, et ma ei julgenud temaga isegi väliplatsil sõita, rääkimata maastikule minekust. Proovisime ka käekõrval jalutamist, ent see lõppes tema täieliku paanikahooga; meil vedas, et kumbki viga ei saanud.

Mida rohkem kasvas Una usaldus minu vastu, seda enam hakkasin tegema väikeseid tiire platsist eemale ja tundus, et ta nautis neid. Selleks ajaks, kui ta koju kolis, oli minust saanud juba enesekindlam rändaja. Meie esimene ühine maastikutiir teiste hobuste toetusel lõppes küll paduvihmas, kuid meil oli nii tore.

Vaikselt koos teiste hobustega käies on ta hakanud neid kergemaid hetki nautima ning sel suvel jõudsin lõpuks nii kaugele, et julgesin temaga üksi välja minna. Läbisime tuttavaid radu, kihutasime võidu tuulega ja ma tundsin, kuidas ta oli päriselt minuga.

Olin hoidnud meie käigud turvalisena vaid neil radadel, mida ta juba teadis, kuid tänast retke alustasin ma justkui "valesti". Una oli küll tavapärasest ärksam, ent läks minu plaanidega kaasa. Me hulkusime lumes, pöörasime paremale sealt, kus tavaliselt keerasime vasakule, ja leidsime end teedelt, kuhu ma varem ühegi meie hobusega sattunud polnud. Avastasime talvise maastiku eelised – ei putukaid ega muda, ainult sillerdav lumi ja karged vaated. Lasin Unal ristmikel valida, kuhu poole ta minna tahab ja millises tempos kulgeda. Sammus viskasin jalused jalast, sest mingil põhjusel siis varbad ei külmeta. Mul oli nii hea meel, et ma ta leidsin ja et see on punkt, kuhu me oma elus jõudnud oleme.