Kas ma tohin öelda, et lõpuks? Sest selle raamatuga läks küll nii, et ma lugesin ta läbi päevaga - ja mitte seepärast, et ta oleks lühike, vaid ma lihtsalt ei saanud seda käest pandud. Väljas paukuv pakane ei teinud seda ka kuidagi lihtsamaks ja mul on väga hea meel.
 |
| Raamatu Kindle versiooni leiab SIIT, pärisraamatu jaoks soovitan kasutada amazon.de või amazon.co.uk portaale |
Lugu viib Kanadasse, kus üks kahtlase minevikuga noormees leiab tööd tallis, kust kõik töötajad väga kiirelt lahkuvad. Sihikindlus, töökus ja märkimisväärne ratsaanne viivad teda oma eesmärkidele kiirelt lähemale, ent minevikuvarjud ja kadedad konkurendid ähvardavad kõigele heale kriipsu peale tõmmata.
Raamatu suureks plussiks pean ma seda, et kuigi väga palju rõhku on pandud inimsuhetele, siis hobuspordil ja sellega kaasneval on vähemalt sama suur kaal. Jah, siit leiabki igapäevast tallielu koos sitaviskamise ja haigete hobuste eest hoolitsemisega kui ka suurvõistluste õhustikku ning sellega kaasnevat närvipinget. Ja miski nendes kirjeldustes ei jää hinge kriipima, sest raamatu autor - Amy Maltman - alustas ise ratsutamisega 9-aastaselt ning võistlemisega kolm aastat hiljem. Peale ülikooli lõpetamist töötas ta lühikest aega sellise superstaari nagu Eric Lamaze tallis ja teab seega üsna täpselt, mismoodi elu seal kõrgel karusellis käib. Seega siin ei ole rumalaid eksimusi terminites või hobuspordi loogikas. Küll on aga hulganisti hobuseid, põnevaid (natuke ehk ühekülgseid) karaktereid ja hunnikute viisi plot twist'e.
Praeguste ilmadega, kui ratsutamine koosneb mingist hobuse käekõrval jalutamisest põhiliselt, suurepärane ajaveetmisviis!
Kommentaarid