Elu õppetunnid muudkui jätkuvad. Selles mõttes, et kui miskit on valesti, siis ennekõike peaksin ma siiski otsima viga endas - kuigi, tuleb tunnistada, et mu hobune eriti osav mu väiksemaidki möödapanemisi ära kasutama. Hüppamisega on teised lood - seal antakse kõik andeks, lastagu aga hüpata! Pisut irooniline siis, et ma elueest koolisõitu nühin.
Aga, peale võistlusi ma polegi täiesti mõnusat tunnet saanud veel. Eile oli rütm traavis täiesti paigast ära, lootsin seda galopijärgselt korda saada - aga siis läks asi hoopis kangeks ja sikutamiseks kätte. Mingist juurdesõitmisest on väga raske rääkida, kui hobuse ainuke reaktsioon jalasurvele on jalga laskmine. Otsustasin siis alustada kontrollist jällegi. Aga kuna selline ärajooksmine (muidugi, see pole enamasti selline teistele nähtav "ärajooksmine", tihti on see lihtsalt see koht, kus sa tunned, et järsku keegi üritab mitte kuulata minu märguandeid nii, nagu neid peaks kuulama) teeb mu pisut kramplikuks ning ma kipun esiotsale vajuma seljas, siis võtsin jalused ära. See paneb mu automaatselt paremini istuma, mis omakorda jällegi võrdus ka hobusel parema rütmi leidmisega ja lõpp oli isegi üsna talutav.
Täna on siis James ja paranemislootus on käega katsutav.