Pühapäeval oli siis SEE päev. Igaksjuhuks läks selga Nina - no ei tea ju kunagi mida hobused mõtlevad ja nii. Ikka on parem kui surma saab keegi teine :) Igaljuhul arvas hobune, et see on täiesti normaalne tegevus ja ilmselt imestas omaette, et miks teda nii kaua rahus on lastud olla. Ratsutamise vastu tal küll midagi polnud. Korra ehmatas ka - aga seda oleks teinud iga normaalne hobune - Nina koer hüppas koos fotoka kotiga pingilt alla. Isegi mina ehmatasin.

Aga esmaspäev oli SEE teine päev. Ehk mina ise läksin selga. Ja ikkagi jäin ellu. Nüüd näeb meie elu poole tunni käekõrval jalutamise asemel ette 10 minutit sammu seljast. Kahe nädalal pärast lisame traavi...